Unistasin alati, et mu tüdrukud saaksid omale väikevenna. Kujutlesin, et mul on pikk poeg, kes paneks mulle käe ümber ja küsiks, mis õhtusöögiks on. Kui ma oma poja kaotasin, siis möödus kolm aastat, enne kui sain sellest nutma puhkemata rääkida. Isegi nüüd kirjutades tunnen, et kurgus kipitab ja silmad valguvad vett täis. Kaotatud laps ei kao iialgi mu südamest. Ma pole oma pojast varem kirjutanud. See on alati olnud liiga valus teema, mida teistega jagada.

Mitu aastat tagasi helistas mu endine abikaasa ja ütles mulle, et tema ja ta uus naine proovivad last saada. Too naine on minust palju noorem ja tal polnud lapsi. Kui me veel abielus olime, tegi mu mees vasektoomia läbi  kaotatud lapse tõttu kogetud...