1. Erinevate toitude arv on väga kasin: toiduga pirtsutaja tarbib regulaarselt umbes 30 erinevat toiduainet, probleemne toituja aga vähem kui 20.
  2. Tugev vastumeelsus uutele maitsetele: pirtsutaja võib olla uutest maitsetest veidi häiritud, ent probleeme toituja langeb hüsteeriasse.
  3. Maitsete kiire unustamine: kui pirtsutajal on siiski enam-vähem hästi meeles maitsed, mida ta kunagi on proovinud, siis probleemne toituja keeldub isegi toiduainest, mis tema menüüst vaid paar nädalat puudunud on.
  4. Tervete toidugruppide välistamine: probleemsed toitujad keelduvad väga spetsiifilistest toidugruppidest, baseerudes näiteks sellel, kas tegu on magusa, soolase, vedela, tükilise, punase, rohelise, püreestatud vms toiduga.
  5. Võimetus süüa teistega samu asju: probleemne toituja vajab peaaegu alati täiesti erinevat menüüd, sööb teistest eraldi ja vahel ka täiesti erineval ajal.
  6. Pirtsutamise kestus ja sagedus: kui vanemad on pidanud pikema ajaperioodi vältel nii seltskonnas kui arstivisiitidel nentima, et nende laps on toitude osas valiv.
  7. Võimetus uue toiduga harjuda: probleemsetele toitujatele on vaja rohkem kui 25-l korral uut maitset tutvustada. Ja vahel ei piisa sellestki.


Kust see test pärineb?

Käesoleva 7 sammu testi autoriks on Ameerika Ühendriikide tuntumaid lastearste Dr. Leah Alexander, kes nendib, et toiduga pirtsutamist esineb kõige sagedamini vanusevahemikus 15 kuud kuni 4 aastat. "Enamus episoode võib liigitada mudilaste tavapärase käitumise alla. Nad ei mõista veel näljatunnet, pisikesed kõhud saavad ruttu täis, tühjenevad veel rutem ning keha alles õpib saadud kaloreid lapse aktiivsusega ühte sammu käima. Lisaks on väikestel lastel alles välja arenemata maitsemeeled, mis eristavad vaid lihtsamaid maitseid nagu magus, soolane, hapu. Keerulisemaid maitsenüansse nad pelgavad ja väldivad," põhjendab Dr. Alexander. "Siit ka põhjus, miks mõni laps ei söö näiteks tomatit, teisele ei maitse kala, paprika või oliivid."

Justnimelt 4. eluaasta on toitumisspetsialistide sõnul märgilise tähendusega, mil liigne toiduga pirtsutamine võib lapse jätta ilma arenguks vajalikest toitanetest. "Siis hakkavad tekkima ülekaalulisuse ning suuhügieeni probleemid, kuna üle 4-aastastel kehva toitumisega lastel on liialt süsivesikurikas toidusedel ning neil on kujunenud harjumused näksimiseks. Selliste toitumisharjumustega lastele maitsevad enamasti vaid madala kiudainete ning kõrge rasvasisaldusega toidud ning tihtipeale on tegu pigem snäkkide kui korraliku sooja einega, mida laua taga noa ja kahvliga süüa."

Dr. Alexandri sõnul esineb probleemi tihemini lastel, kellel on tuvastatud kõne hilinemist, autismi või liigtundlikkust. Lisaks peaksid vanemad väga tähelepanelikult jälgima ka iseenda toitumist ja kombeid. "Lapsed kipuvad olema toidu suhtes leplikumad kui nende vanemate toidusedel on mitmekesine ja kui neile tuletatakse meelde ja pakutakse tervislikke alternatiive regulaarselt, hoolimata sellest, kui vastuseks tuleb keeldumine. Söömisest ei tohi mingil juhul saada vägikaikavedu, eriti lapse puhul, kes kipub tihti protestima ja piire katsetama. Ta vastab sundimisele veelgi jõulisema vastupanuga ning söögilauast saab lahinguväli."