Kollid ja kommid

Oli pime sügisõhtu, kolliperes käis vilgas tegevus. Nad olid just naasnud halloween’i-retkelt, koputanud ustele ja karjunud: “Kas komm või pomm?” Nüüd sorteerisid nad saaki. Seda oli suur kuhi, kus leidus õunu, üllatus­munasid ja igat sorti komme: iiriseid, lutsukaid, pulgakaid ja muidugi ka šokolaadikompusid.

“Täna on tähtis päev – hallo­ween,” ütles kollipapa oma pojale rangelt, “aga sina istud jälle, nina nutitelefonis. Mine kohe peegli ette ja hakka kollitamist harjutama!”

“Mismoodi, paps?”

“Sa lõrise ja pöörita silmamunasid,” õpetas isa. “Mäletad, kuidas mina täna tegin. Ja siis hüüad, et kas komm või pomm. Ja siis...”

Kollipapa ei saanudki oma juttu lõpetatud, sest korraga kõlas uksele vali koputus.

“Ei tea, kes seal kolab,” porises ta rahulolematult. “Ei lasta rahus kommigi süüa.”

“Mine vaata järele,” andis kollimamma nõu.