Anna-Liisa sõnul on raske tuua välja üht konkreetset põhjust, mis tema toitumishäire algatas, ent tagantjärele vaadatuna on selles märgiline roll emal. “Ema oli mu treener ja mind kasvatati olema alati parim. Meie peres ei tegeldud emotsioonidega absoluutselt, aga mina olin hästi tundlik laps. Sain küll kõik emotsioonid sporti panna, kuid ei osanud nendega üldse toimetada ja kui tiineka trots üha kogunes, siis probleemi käivitavaks jõuks oli üks lause, mis ema mulle ütles,” meenutab ta keskkooli lõpuklassis aset leidnud juhtumit. “Kõht oli tühi, võtsin ühe toiduportsu ja kui läksin teise järgi, ütles ema: “Anna-Liisa, kas sa oma tagumikku oled vaadanud? Sa hakkad suureks minema.”

“Praegu saan aru, et ta ei mõelnud midagi halvaga, ei mõelnud ilmselt tagajärgedele, aga mulle oli see reaalne trauma. See häbi, valu ja süü... Ema oli minu autoriteet, mu treener ja lisaks kõigele ka mu ema. Mul oli selline tunne, et kogu mu maailm variseb kokku, et kuidas mu ema saab mulle öelda midagi sellist. Ma ei lõpetanud tema armastamist ära, aga see transformeerus kuidagi nii, et ma ei armastanud ennast enam. Ja järgmisel hetkel olin vannitoas ja oksendasin."

Kuula edasi podcastist:


Vaata ka toitumishäirete teemalist video-vestlusringi: