Downi sündroomiga lapse ema: minu risk sünnitada haige laps oli nii väike, et riiklikult polnud ette nähtud looteveeuuringut

“Kui miski ei lähe nii, nagu plaanitud, tabab sind tunne, et see, mis juhtus, on hullem kui surm. Ma oleksin nagu kusagile kuristikku kukkunud,” meenutab Rutt hetke pärast sünnitust, kui ta Albertile otsa vaatas ja taipas, et lapsel on Downi sündroom.

“Praegu võin ma öelda, et olen õnnelik, et sain Downi sündroomiga lapse,” sõnab Rutt Aho (39) aeglaselt, iga sõna kaaludes. Tema hääles kõlab kindlus. Nelja lapse Anna (14), Aneti (11), Adeele (9) ja Alberti (5) ema ei peida aga ka valu ja traumat, mille pesamuna diagnoosist teadasaamine tõi. “Olin alla 35-aastane ja minu risk sünnitada haige laps oli nii väike, et riiklikult polnud ette nähtud looteveeuuringut,” räägib naine. "Ei, ma ei teadnud diagnoosi ette."

Lõplik olukorraga leppimine võttis emal aega, ent see saabus. “Downi väikelapseiga kestab pikalt. Praegu on Albert 5aastane, aga oma arengult meenutab 2aastast.” Rutt on kuulnud ütlust, et Downid tulevad siia ilma oma peresid liitma, ja tänaseks usub seda. “Albert on avardanud mu mõtteviisi ja südant. Üks suurimaid õppetunde, mis poeg on mulle toonud