Elis Seppiuse kolumn | Vanaema pole mulle iial varem nii lähedal olnud kui nüüd, mil teda enam meie hulgas pole

Ma ei hakanud küsima, kus ta siis on, kui teda siin enam pole. Nägin ju, et ta ise ka päris täpselt sellest aru ei saanud. Nii uskumatu, kui see ka polnud, aga kaduma hakkasid isegi tema mälestused ja jutud. Need jutud, mida aastate jooksul tähtpäevalaua taga tuhat korda kuulma olime pidanud ja mille kohta arvasime, et need ei kao kunagi – ei vanaema suust ega ka meie mälust. Aga lõpuks hakkasid isegi need lood õhukeseks kuluma, kuni me kõik juba kogu hingest lootsime neid kasvõi korra veel kuulda. Ent vanaema suu oli suletud, ainult naeratus kumas veel kaugete silmade tagant. Vaid tema peaaegu läbipaistvaks kulunud kest