“Kõigepealt leiab aset esmavestlus, siis avalduste esitamine, motivatsioonikirja kirjutamine ja töö dokumentidega. Sellele järgneb pikk vestlus ehk kodukülastus, mille jooksul hindame kasvu- või ohukohti. Võib-olla tuleb välja läbielamata lein, kaotusvalu või habras paarisure. Mõnikord suuname pered selle vestluse tulemusel hoopis teraapiasse või paarisuhtekoolitusele,” kirjeldab Elo, kelle sõnul näitavad paarisuhte haprust näiteks inimeste kehakeel, silmavaade ja suhtumine üksteisesse partneritena.

“Väga oluline on ka vestlus nende endi vanemate suhetest ja sellest, kuidas nad lapsena seda tajusid ning nüüd täiskasvanuna mõtestavad,” räägib Elo. “Minu üks lemmikküsimusi on paluda kirjeldada partnerit kaaslase ja lapsevanemana. Olen tähele pannud, et see küsimus toob neid üksteisele lähemale ja sellel, keda iseloomustatakse, pisara silma.”

Peidus pinna all

Elo sõnul on huvitav vaadelda, kuidas inimesed istuvad — kes poeb kaissu, kes on distantsil, kes tunneb ebamugavust. “Uurime, kuidas nad iseloomustavad oma kooselu ja näevad koos läbitud tõuse ja mõõnu. Kuidas on neil läinud koos pereks kasvamine. Samuti annab paarisuhtest aimu see, kuidas nad räägivad üksteise kuuldes eelnevatest suhetest — kas nad vaatavad üksteisele pelglikult otsa, ilustavad teineteise öeldut või ei soovi üldse sel teemal peatuda,” loetleb Elo. “Meie eesmärk on kogu protsessi jooksul saada aru, kuidas pereliikmed üksteist näevad ja kuidas üksteisesse suhtuvad ning kas laps, keda perre oodatakse, tegelikult ka nende maailma mahub.”

Nii Irje kui Elo kinnitavad, et nende eesmärk pole otsida peredes vigu, vaid aidata kaardistada teemasid, millega enne lapse perre tulekut peaks tegelema. “Me ei trikita ega ole politseiuurijad. Me teeme seda kõike selleks, et olla võimalikult kindlad, et pere saab hakkama, kui üks laps tuleb sinna juurde. Ja kui me näeme riskikohti, siis ei hoia me neid endale, vaid arutame perega avameelselt läbi. Võimalik, et pere ise leiab tänu sellele vestlusele midagi, mis vajab parandamist,” selgitab Irje.

“Suurtel puhtuse ja korra armastajatel ehk Monkidel soovitan mõelda, kuidas nad reageeriksid, kui laps seinale joonistab või lumivalgele diivanile moosi ajab. Või kui vanematel on päevad väga tihedasti sisustatud, pärast tööd tegeldakse hobidega ning koju jõutakse alles hilisõhtul — kas ollakse valmis lapse perre tulles millestki loobuma või päevaplaane muutma?” räägib Elo.

Kui terve peab olema füüsiliselt hoolduspere lapsevanem? Kuidas suhtutakse vaktsiinivastasusse, religiooni või veganlusse? Aga kuidas suhtutakse varasemate laste olemasolusse? Loe täispikka intervjuud Tark Vanem portaalist.