3 lapse isa Illimar Pilt avameelselt alkoholist: minu puhul võis “mõni pits rohkem” tähendada, et magasin pool ööd vannitoa põrandal

Kolme lapse isa Illimar Pilt mõtiskleb värskes blogipostituses alkoholi tarbimise üle ning rõõmustab, et on nüüdseks ületanud 300. kaine päeva lävepaku. Illimar sõlmis nimelt iseendaga kokkuleppe, et ei tarbi 1000 päeva tilkagi alkoholi.

Minu väljakutse algas eelmisel aastal kohe pärast mu sünnipäeva. Ma olin kuidagi suutnud järjest 4 õhtut ennast kenakesti purjakile timmida. Imelikul kombel saabus selgushetk just sellel viimasel päeval, kui mu sisemine hääl ütles, et siinkohal on kõik. Tulid riburadapidi taipamised. Need, kes on mitu päeva järjest tina pannud teavad vast seda tunnet, kuidas ühel hetkel võid juua palju tahad, aga rohkem purju ei jää. Vähemalt enda arvates. Sellel hetkel võivad tekkida need selgushetked või kukkumine koledasse musta depressiooni.

Esiteks, kas ma tahan olla oma lastele selline eeskuju? Mees, kes südamest populariseerib tuhandete inimeste ees kvaliteetaega lastega, on ennast neli õhtut plämmi joonud! Ma ei soovi kuidagi, et mu täiskasvanud tütred paneksid neli päeva järjest tina ja peaksid seda normaalsuseks. Tina panemise asemel näitan hoopis lastele ette loodusega harmoonias elamise võlusid. Vot selle vastu pole mul midagi, kui nad täiskasvanuna metshaldajate asju ajavad.

Teiseks mõjutas see otseselt meie suhet Katuga. Sain aru, et enamus suurematest jamadest, mis mu elus on juhtunud, on saatnud alkohol. Ehk need asjad lihtsalt ei juhtunud lambist, vaid ma ise tekitasin neid oma joobes olekuga. Katul pole kunagi alkoholiga suurt sõprust olnud. Heal juhul on ta oma nooruses tudengipidudel paar korda purjakil olnud. Ja iga kord, kui ma võtsin mõne pitsi rohkem, oli tunda tema ärritust. Täna saan sellest üsna kenasti aru, kui viibin purjus inimeste seltskonnas, et miks tal tekkis vastumeelsus. Ega ise ka pikalt viitsi jommis tegelastega jaurata. Minu puhul võis muidugi “mõni pits rohkem” tähendada, et magasin pool ööd vannitoa põrandal või trepist üles jõudmine meenutas rohkem Mount Everesti vallutamist. Õnneks on selliseid ekstreemseid juhuseid siiski Katuga suhtes olles paar korda ette tulnud. Muidu poleks enam meil mingit suhet. Enne Katut olid tunduvalt pöörasemad lood.

Ma olen selline tavaline enim levinud joodiku tüüp, keda kohtab vast igal sammul. Ehk päeval funktsioneerin täiesti kaine peaga, kuid õhtul lõõgastuseks üks õlle või klaasike veini on jumal ok. Jälle puhas põgenemine väsimuse eest. Korra nädalas täis juua on samuti jumala ok. Reede õhtu või laupäeval semudega väike grill või tubane chill koksiklaasi taga on normaalsus. Kõik teevad nii ju ja keegi ei vaata viltu, et kuradi joodik. Sedasi ei tundunudki mul probleemi olevat. Ilmselt paljudel ei olegi, aga minu mätta otsast on küll.

Loe edasi papa Piltsbergi blogist ning sellest, kuidas Piltsbergi mürgeldamissünnipäevad sündisid soovist iseenda, laste ning looduse sidet tugevdada.