Avameelses kaaneloos (lk 24) tunnistab Keit Pentus-Rosimannus, et kuigi tilluke Iti Loretta oli kaua oodatud, pakub uus elukorraldus värsketele vanematele parasjagu tegemist ning hullust keset töö- ja pereelu pingpongi. “Ma ei ole mingi superinimene. Olen samasuguste mõtete ja muredega pisikese tütre ema nagu tuhanded teisedki.” Usun, et selline tunnistus ei saanud talle kerge olla, ent olen tänulik, et ta need sõnad välja ütles.