Tädi Elin ja tilluke tont

Oli novembrikuu algus ja ilm läks külmaks. Tädi Elinil oli puhke­päev, ta tegi kaminasse tule, istus rahuloleva ohke saatel tugitooli ja avas raamatu. Siis aga kõlas uksele koputus.

Tädi Elin tõusis, lükkas jalad karvastesse toa­sussidesse ja tatsas esikusse. Ukse taga keksis jalalt jalale üks tilluke tont. Selline karvane, endal silmad suured nagu pingpongipallid.

“Tsäuki, tädi!” hõiskas tont saba liputades. “Ma tulin niisama. Tahtsin vaadata, et mis sa teed.”

Tädi Elinile ei meeldinud sugugi, et kasvatamatu tont niiviisi ringi kolab. Ta ütles: “Tuttavatele minnakse külla siis, kui sind kutsutakse. Aga võõrastele sobib külla minna vaid mardi- ja kadripäeval ja siis peab ka vastavat laulu laulma.”