JÕULUJUTT | Jõulud karukoopas: siil kuuseks ja karu jõuluvanaks

Kop-kop-kop! Karu ärkas, haigutas ja tatsas siis koopasuule, et kutsumata külalistega pragada. Mõelda vaid, heast peast segatakse teise talveund! Ta avas ukse ning tema koopasse sörkis ja vupsas ja vudis ja kargas üks veider seltskond. Kõik need olid sellised loomad, kes tavaliselt talveund magavad.

“Täna on jõulud, aga meie magame selle maha,” nurises mäger. “Sina, karu, hakkad nüüd kohe meie jõuluvanaks.”

“Hurraa, ka meie metsas on jõuluvana!” hüüdsid konn, siil ja nahkhiir kooris.

Karu kratsis veidi kukalt ja nõustus. Ta kleepis ette samblast habeme ning oli seega üsna jõulumehe sarnane. Siil aga hakkas kuuseks, ta ronis taburetile ja ajas okkad turri. Kuusk mis kuusk, leidsid teised ning asusid teda kaunistama. Nad torkasid siili okaste külge jõhvikaid ja pohli, mida karu oli talveks varunud.

“Mina hakkan päkapikuks,” ütles konn. “Olen ju kõige pisem.”

“Mina aga aisakellaks,” teatas rästik. Ta ei osanud küll kellukese kombel tiliseda, aga see-eest oli tal ilus siksakiline muster selja peal.

Korraga pistis pea koopasse metssiga ja pakkus: “Mina võin ju põhjapõdraks hakata.” Ent sellest ütlesid teised ära – on ju metssiga selline loom, kes talveund ei maga. Ja pealegi oli karukoopas ilma tematagi üpris kitsas.

Seejärel tantsisid pidulised ümber kuuske kehastava siili ja rästik laulis: “Sisiseb, sisiseb aisakell, suvistel mätastel...” Kõigil oli väga tore ja hubane olemine. Siis aga sai teatavaks, et siil on ulakust teinud ja kõik marjad oma okaste küljest ära söönud. Ent riidlema temaga ei hakatud – ei sobi ju kallil jõuluõhtul tülitseda.

“Järgmine kord pugin enne jõule kõhu kõvasti täis,” vabandas siil ja tõmbus häbelikult kerra.

Lõpuks sai pidu läbi ja külalised läksid laiali, tuli neil ju talveuinak nagu kord ja kohus lõpuni magada. Ka karu sättis end tudile. Aga enne veel pistis ta pea koopast välja ja hüüdis: “Häid jõule! Häid jõule teile, lapsed!”