“Olime mõlemad tavatööl käies väga närvilised ega saanud ise arugi, kuidas olime kui oravad rattas. Lapsed olid tegelikult need, kes tunnetasid, kuidas meie töine rahulolematus kandus edasi ka pereellu,” meenutab Jana. Lisaks meenub talle, kuidas ta piitsutas ennast selle eest, et polnud esimest last kasvatades nii kogenud kui praegu. 

“Lastesse tuleb suhtuda kui täiskasvanutesse, kellel on lihtsalt väga tilluke kogemustepagas. Ma ise olin pigem keeruline laps, küsisin alati palju küsimusi ning pidin aru saama põhjustest. Ühel hetkel avastasin ehmatusega, et oot-oot, ma käitun ju nagu mu enda ema! Meenus, kuidas see mind väiksena ennast tundma pani ja