COVID-19 pandeemia tugevdas koduseinte vahel aega veetvate pereliikmete omavahelist sidet oluliselt. Tahes-tahtmata on seetõttu märgata aga laste vähenenud võimekust sisustada oma aega iseseisvalt. Psühholoogide sõnul on olulise tähtsusega, et lapsevanematega koos sooritatud tegevuste kõrval areneks stabiilselt ka lapse üksi olemise oskus.

2. Laps on emotsionaalsem kui varem

Me oleme kõik kursis “kohutava kahese” terminiga, ent kui sellele lisada veel ka üleannetu ühene, karjuv kolmene ja närvis neljane, siis võib probleem peituda hoopis paigast nihkunud mängu ja teiste tegevuste tasakaalus. Lapsed kogevad mänguhoos hulgaliselt eri emotsioone, mille hulka kuuluvad nii pettumus, pühendumus, eduelamus, saavutusvajadus ja enesekindlus. Kui kõik need tunded väljundit ei leia, ongi laps emotsioonided puntras ja pahur.

3. Laps häbeneb eakaaslasi ning

Pandeemiaajastu lapsed pole võrreldes paari aasta taguste eakaaslastega pooltki nii palju erinevaid inimkontakte kogenud. Lisaks on nn “eelmisest elust” pärit mänguharjumused sootuks ununenud. “Kui su laps häbeneb eakaaslasi ning on märgatavalt tagasihoidlikum kui muidu, annab see signaali, et lapsel jääb puudu oskustest luua ning hoida suhteid.

4. Probleemsituatsioonid teevad lapse närviliseks

Mäng on suurepärane vahend õppimaks konfliktide lahendamist. Kui jälgida mänguhoos lapsi, märkab neid tihtipeale lahendamas isekeskis erinevaid arusaamatusi. Kui probleemsituatsioonid lapse aga hoopis närviliseks teevad, ega vallanda temas soovis konflikti lahendada, tuleb seda märgata ja sellega tegeleda.

5. Laps on varasemast passiivsem

Kuigi võib olla vahelduseks vöga hea ja rahulik veeta aega lapsega, kes ei jookse ringi, müra ega tee pahandust, siis passiivse lapse näol võib tegu olla ohumärgiga, et lapsel on midagi viga. Füüsiline liikumine on lastele ülioluline nii vaimse kui kehalise arengu seisukohalt ning erinevad mängud on lapsele trenni eest.