“See hetk, kui Gertrud oli lõpuks käes… Ta oli Dorisel rinna peal ja Dorisel oli selline ilme, et ta on kahe maailma vahel,” meenutab Ott. Ja ta sai läbi lõigata nabanööri.

“Pärast seda läksin küsisin ämmaemanda käest, et kas ma võin korraks rõdule minna.” – “Suitsule?” – “Ei.”

“Läksin rõdule, lihtsalt langesin sinna külili ja silmadest hakkas voolama… Üle­pinge oli ikkagi meeletu. Siis tulin sisse tagasi, pühkisin silmi. Ämmaemand küsis, kas kõik on okei. Ma vastasin, et okei, jaa, lausa väga hästi on!”

Väike Gertrud vajas paraku mõneks ajaks intensiivravi ning Ott ja Doris jäid üksi