Maria blogi | Selle asemel, et abikätt pakkuda, ta vaid kurdab ja imestab, miks õhtusöök valmis pole...

"Pean ausalt tunnistama, et mõte tööle hakkamisest tundus nagu ükssarvik. Ilus ja uskumatu. Ja seda see ka oli, sest reaalsus on hoopis teine," kirjutab Maria oma värskes blogis. Ta on nüüd mõned nädalad proovinud kodu- ja tööelu ühildada ning on seejuures põrkunud nii mõnegi olulise probleemiga.

Mind see eriti ei morjendanud, et kodus olles ei saa päris rahus ja vaikuses tööd teha nagu kontoris, sest väiksem laps on ju koos minuga. Tegelikult on aga kõik üks ootamatu rööprähklemine. Laps kasvatab praegu usinasti hambaid, tahab oodatust palju rohkem tähelepanu ning mõningatel päevadel annab halvasti magatud öö samuti väga tunda, mis toob kaasa keskendumisraskused ning stressi.

Pean tunnistama, et hindasin oma võimeid üle! Kodus oldud aeg on mind ikka päris mugavaks teinud ja nüüd tundub korraga väga imelik juba hommiku vara ärgata ja tööle asuda. Õnneks ei pea meiki tegema ja kusagile sõitma ja saan rahus tööasju lugedes kohvi juua ja lapsega hommikust süüa.

Mis mind aga eriti pahaseks teeb, on mu mees. Minuga koos kodukontoris olles küsib ta näiteks, kuidas lõunasöök valmis pole või miks toad on sassis. Selle asemel, et abikätt pakkuda, ta vaid kurdab ja imestab. Tundub, et üks õhtu tuleb meil mehega maha istuda ja asjad selgeks rääkida. Seni pole küll mitte keegi nälga jäänud ja toidud olen enamasti eelmisel õhtul kappi valmis teinud ja kui ka tegemata, siis makarone peaks täismees suutma ise keeta ja nende kõrvale mõne lihatüki praadida, aga midagi peab selle olukorra juures muutuma.

Mulle näib, et mehed ei mõista, mis koduse ema elu tähendab ja veel vähem mõistavad nad, mida tähendab kodus töötava ema elu. Minu päev ei alga sellega, et saadan ühe lapse kooli ja valmistan teisele lapsele söögi ja siis istun arvuti taha, kust alles tööpäeva lõppedes tõusen. Oh ei, minu tööpäeva sisse mahub ka väiksema lapsega tegelemine ja toitmine. Lisaks muidugi ka asjade päästmine, kuna laps armastab praegu kõiki uksi avada, eriti sügavkülma oma ja kinni ta neid ju ei pane. Lisaks tuleb mul tööpäeva lõpuks teha kõigile toidud, pesta pesud, koristada elamine, siis veel koolilapsega õppida ka. Ja kes nüüd imestab, et kuidas esimeses klassis õppida antakse, siis teadmiseks — antakse küll!