Pereelu ei olnud mul reisimise ja töö kõrval plaanis, aga kui Dumitrut kohtasin, hakkas kõik kiiresti omasoodu veerema. Suur armastus keeras eesmärgid pahu­pidi. Pärast aastast kaugsuhet otsustasime “meeskonda” laiendada. Olin 32-aastane, kui meie nüüd juba pea neljane esiklaps Adrian sündis.

Teatasin haiglas, vastsündinu süles, et tuleb ruttu teine ka teha, mõeldes riskidele, mis vanusega kaasnevad. Pealegi, ma kasvasin koos minust vaid üksteist kuud vanema vennaga, kes, usun, vormis minust ausama ja lahkema inimese. Jagasime kõike, öösiti tegime salaja varjuteatrit. Venna käepigistus oli ülim tunnustus. Ei tulnud kõne allagi, et meie järglased õe-venna suhtest ilma jäävad.