Mina, püüdes ennetada katastroofi, üritan loomulikult seda väikest inimest viisakalt eemale meelitada. Ulatan talle kühvli, näitan, kuidas auku kaevata ja otsin isegi ümbrusest liivavorme kokku, ent muidugi on sellises vanuses tegelasel tunduvalt põnevam jälgida ja kaasa teha just seda, mida teised teevad. Ja mida teeb selle 2-aastase ema? Ise tuima näoga telefonis istudes, tõstab korraks pilgu ning nendib heldinult: "Lapsed mängivad, nii nunnu"

No ei ole nunnu! Su väike hävitaja EI OLE nunnu selles olukorras. Kuueaastased ei taha "mängida" aastastega, kelle "mäng" seisneb ainult lõhkumises. Millal muutub normaalsuseks õpetada oma lastele, et mitte ühelgi inimesel, olgu ta siis suur või väike, pole mingit õigust teistele lihtsalt sisse sõita ja nende tööd ära lammutada. Jah, ma saan aru, on väikelaps ei tea paremini ega oska teistmoodi, aga selle jaoks ongi lapsevanem, kes peab selgitustööd tegema. Ja alustuseks ka ise aru saama, et kui suured lapsed konkreetselt karjuvad, et ei, ära lõhu, siis sa võtad ja viid oma tite sealt minema.

Minu sõnum kõigile lastega parki siirduvatele lapsevanematele on: kui tuled oma lapsega avalikku kohta, siis tegele temaga ise. Miks pean mina kellegi teise lapsega jändama või enda siiralt õnnetut last lohutama, kes nägi vaeva ja ehitas ilusa asja, kuid ei saagi oma valmis tööd imetleda? Mis õppetunni see talle elus annab? Põhimõte, et "kõik lapsed peavad õppima koos mängima" on absoluutselt vale!