Papa Piltsbergi kolumn | Laste magamapanek on minu ülesanne, kuna mul jagub selleks rohkem närvi kui Katul

Meie peres on laste magama­panek olnud aegade algusest saati minu töö. Kasutan selleks eriti harmoonilist unejooga meetodit. Punkt kell 21 kustuvad kõik eredad tuled ja hakkab mängima rahustav zen-muusika.

See on muidugi nali! Lause “lapsed, on aeg tudule minna” mõjub meie kõige väiksemale nagu saja meetri jooksu stardipauk ning preili kukub mööda korterit sellise tuhinaga rõõmu­segaselt rõkates ringi jooksma, nagu oleks just kannu kohvi sisse kallanud. Meil Katuga on kolme lapsega piisavalt kogemust, teadmaks, et voodisse jõudes läheb peale kurikuulus venitamise klassika plaat. See sisaldab selliseid aegumatuid palasid nagu “soovin juua”, “pissile tahan”, “kus mu kaisukas on?”, “emmele head ööd musi ja kalli”. Juba eos püüan neid olukordi vältida, saates nad enne jooma ja vetsu. Siis raiutakse raudkindlalt vastu, et pissihäda ega janu