Ema meenutab põrgulikku ööd: hirmuäratavad villid paljunesid ülehelikiirusel, vaatepilt lõi rivist välja ka haiglatöötajad

Vaatasin oma muidu energilist ja rõõmsameelset poega tühjal pilgul haiglavoodis lebamas, ka nägu kaetud tulitavate villidega, keha täis andureid ja pisarad kippusid vägisi silmi...

Mu kaheseks saav poeg on ilmselt kõige elavam ja valjem väike inimene, keda ma iial elus kohanud. Selle kompenseerimiseks on ta aga kuldaväärt magaja. Õhtul poole kaheksast suleb silmad ning avab need täpselt 12 tundi hiljem. Seda kõike hetkeni, mil ühel kolmapäeval ta õhtul voodisse panin, oskamata aimatagi, mis mind ees ootab. Järgnev öö viis mind otse põrgusse...

Iga paarikümne minuti tagant kostus kaeblik ja lohutamatu nutt. Nean end tagantjärele maapõhja, et tegutsesin hämaras. Hommikuvalguses teda silmitsedes katsin oma suu kätega. Mis temaga ometi juhtunud on?!