Õnneks oli mu raviarst väga mõistev. Ta selgitas põhjalikult viiruse olemasolu ja tutvustas võimalikke nakkusallikaid. Sain teada, et C-hepatiit levib peamiselt verega, kuid harvem kehavedelikega.

Sain teada sedagi, et suuremal osal nakatunutest kujuneb 6–12 kuu jooksul välja krooniline C-hepatiit, mis viib maksakahjustuseni ja haiguse lõppstaadiumis maksavähini. Kuna C-hepatiiti nakatumine ja haigus ise kulgevad tavaliselt eriliste tunnusteta, võib see kulgeda aastaid märkamatult. Sul ei pruugi esineda mingeid sümptomeid enne, kui maksakahjustus on jõudnud teatud staadiumini.

Kõige rohkem pani mind mõtlema fakt, et meie ümber elab ligi 20 000 inimest, kes on nakatunud C-hepatiiti ise seda teadmata – seda on rohkem kui Viljandi linnas elanikke!

Ent kõigist hirmudest oli suurem see, mis saab mu lapsest, kes pole veel sündinudki. Kas võin ka seda väikest elu nakatada? Kuidas ma selle süütundega edasi elada suudan?

Arst rahustas mu maha, et ravi on olemas ja sündiv laps ei pruugi seda nakkust kaasa saada. Viiruse ülekandumise võimalus raseduse ja sünnituse ajal pidavat olema väga väike.

Kuna olin rase, ei saanud ma toona kohe ka raviga alustada.

Pärast sünnitust läksin esimesel võimalusel arsti juurde. Minu suureks kurvastuseks ei kvalifitseerunud ma patsiendiks, kel on õigus riigi rahastatud ravile. Haigus polnud lihtsalt veel piisavalt kaugele arenenud.

See info niitis tol hetkel mu sõna otseses mõttes jalust ja hinge puges tohutu segadus. Kuidas saab osutuda võimalikuks olukord, et haigust ei saa ravida, kui ometigi on olemas nüüdisaegne ravi ja mina olen haige?!

Selline oli aga reaalsus ja asusime esiklast kasvatama – õnneks selgus, et lapseke viirusega ei nakatunud. Peagi sündis meie perre veel kaks last ja siis jäin neljanda ootele. Esimesed kolm last olid ju kõik kontrollitud ja terved.

Ent ühel päeval tabas meie peret määratu mure ... neljas laps nakatus C-hepatiidi viirusega ja ta sai selle minult. Oma emalt … Mure vajutas mu maadligi. Tahtsin ju end ravida, kuid ikkagi lõppes see Vene rulett minu jaoks nii, et meie neljas lapsuke jäi selle viie protsendi hulka, kellel on võimalus nakatuda raseduse-sünnituse ajal.

Nüüd on aasta 2021 ja enam ei pea Eestis ootama hetkeni, mil haigus kaugele areneb. Raviga saab alustada kohe, kui diagnoos on kinnitatud. Nüüdseks olen ka mina ravikuuri läbinud. Võin kõigile julgustuseks öelda, et ravi oli lihtne ja hästi talutav. Olen terve ega usu siiani oma õnne! Süütunnet lapse ees see aga ära ei võta ja iga päev mõtlen sellele. Ootame koos mehega nüüd kannatamatult päeva, mil laps on juba suurem ja ka tema saab alustada ravi.

Miks ma oma loo kirja panin? Vastus on lihtne – mine ja testi end lihtsa vereprooviga! Veendu, et sa pole kurja viirusega nakatunud. Anna endale ja oma lastele see võimalus olla terve.

Artikli valmimist on toetanud AbbVie OÜ, EE-VHCV-210009