Varjad lapse eest kõiki vaidlusi? Ära tee seda, muidu ei õpigi ta rahulikult konflikte lahendada

Kuigi lapsevanemate jaoks on nende lapsed reeglina kõige olulisemad, ei saa me teha tõeliselt õnnelikuks mitte kedagi, sealhulgas ka oma last, kui pole ise õnnelikud, õpetab Meaningful Talks suhtluspäeviku “Minu lapse hingeelu” kaasautor Kristi Jõeorg. Ühtlasi julgustab ta vanemaid laste eest päris elu mitte varjama.

Tihti soovivad vanemad lapsi säästa ega jaga nendega enda tundeid, eriti kui käsil on keerulisemad ajad. Tegelikult tekib lapse ja vanema vahele usaldus ja tõeline ühendus just ausat sisemaailma jagades. See annab lapsele turvatunde ning aitab vanemat paremini mõista. Näiteks, kui oled kurnatud ega jaksa lapsega parajasti mängida, ei tasu last ilma igasuguse selgituseta tõrjuda. Selle asemel selgita lapsele, et oled väsinud ja üritage koos leida mõni mõlemale sobiv ühistegevus.

Kõige tähtsam on endalt küsida: millal ma viimati küsisin endalt, mis mind päriselt õnnelikuks teeb? See aitab mõtestada, kui suur rahulolu on sinu enda sees. Kuigi kohati meie ühiskonnas tunnete väljendamine justkui enesekontrolli puudumine, siis õnneks teadlikkus üha kasvab ning tunnete väljendamine võimaldab inimesel endaga paremas kontaktis olla. Kõik, mida püüame alla suruda, otsib väljapääsu ja ühel hetkel ka välja pääseb.

Kui oled ise aus oma tunnete osas, tekib usaldus ja on ka parem lapselt küsida, mida ta erinevates olukordades tunneb. Saad paluda tal olla täiesti aus oma tunnete osas – näiteks kas ta on hetkel kurb, vihane, õnnelik, tunneb süütunnet või rõõmu. Lapsevanem saab seejärel lapsele peegeldada: “Saan aru, et tunned ennast hetkel nii”.

Peegeldamine, empaatiline kuulamine ja mõistmine

Mõnikord pettutakse peres üksteises, kui ootused jäävad täitmata. Selle ennetamiseks tuleb küsida lapselt, mida ta sinult kui vanemalt kõige rohkem ootab ja vajab. Ka vanemal on oluline lapsele enda ootusi esitada, seejuures tuleb aga olla valvas just sellega, et need ootused poleks sellised, mille osas võib lapsel tekkida tunne, et ta pole piisavalt hea sinu kui vanema jaoks.

Mõtiskleda võiks ka selle üle, kuidas te saate teineteise ootusi täita ja mida selleks vaja on? Nii tekib ühendus, kus on olemas peegeldamine, empaatiline kuulamine ja mõistmine.

Erimeelsusi peres laste eest varjata ei tasuks

On selge, et lapsevanemate vahel esineb erimeelsusi ning neid ei pea sugugi lapse eest varjama, vaid tuleb selgitada lapsele erimeelsuste lahendamist ning selle põhjuseid. Me võime küll mõelda, et kui ei näita lapsele tulist arutelu, siis kaitseme teda, aga tegelikult tekitab see temas teadmatust ja võib-olla isegi süütunnet, et vaidlus on tema pärast. Tema jaoks on aga hindamatu väärtusega see, kui ta saab teada ja aru, miks konkreetne vaidlus aset leidis. Ainult nii õpib ta seda, kuidas käib konstruktiivne ja edasiviis vaidlemine.

Mõtteid, kuidas hoida enda ja lapse tass täis:

• Me ei saa teha õnnelikuks teist inimest, enne kui oleme ise õnnelikud
• Tunnete väljendamine viib vabanemiseni
• Ausus loob parema pinnase usaldusele
• Kooskogemine loob pinnase usalduseks
• Peegelda, kuula ja mõista!