Pean tunnistama, et mul on selliste asjade puhul alati kahetised tunded. Esiteks on ühiskond liiga palju muutunud, et lapsi üksi liikuma võiks lubada. Mäletan ise, kuidas kodus õpetas ema selgeks kõik laulud ja salmid ja mõistatused ning kava oli 15 minutit pikk. Selle eest anti kommi, kompotti või õunu ja alati olime viisakad ja tänulikud ning käisime teinekord isegi korve tühjendamas kodus, et uuele ringile minna. Olime tundide viisi saaki kogumas ja lõpuks sai kõik kogutu sõpradega võrdselt ära jagatud ja igaüks oma koju viidud.

Tänapäeval enam nii ei saa. Esiteks ei luba ma lapsel tundide viisi pimedas ringi hulkuda, sest ei tea kunagi, mis mõne ukse taga peidus on või milline oht varitseb — olgu siis tegemist reaalse füüsilise ohuga või viirusega. Jah, mul on mõneti kahju, et välismaised asjad nii tugevasti peale tulevad ja kodumaised soiku jäävad, aga eks tuleb kohaneda.