Maria blogi: suur oli mu üllatus, kui laps teatas, et kiirtesti tegemine on lõbus ja põnev
Tõbi tuli meile perre suuremalt lapselt, kes koolist mingi viiruse suutis kaasa tuua ja nakatada nii mind kui ka väiksemat last. Koroonaga tegemist pole, sest neid testitakse koolis ja ka mina käisin hiljuti saatekirjaga testi tegemas. Seega on meil kodus möllamas üks täiesti harilik sügisene viirus.
Kui otsustati, et lapsi hakatakse koolides testima, siis olin natuke õnnelik ja natuke skeptiline. Oleme ju suutnud siiani seda viirust vältida ja äkki nüüd siis ka testimiste läbi saab kiiresti haiged lapsed teistest eraldada või siis kasvõi enda lapse juba varakult koju jätta. Samas pani muretsema see, kuidas nii väikesed lapsed ise selle testi võtmisega hakkama saavad või kuidas nad üldse sellesse suhtuvad. Suur oli minu üllatus, kui laps rääkis, et tegelikult on testi tegemine lõbus, pakub palju põnevust ning pole ei keeruline ega valus. Nii et minu hirm vaibus ning kui on vaja edaspidi lapsi testida, et tagada kontaktõpe, siis andku aga tuld!.
Märkamata ei saa jätta aga seda, kuidas testimine inimestes tohutut pahameelt ja sõjakust tekitab. Alles sattusin nägema üleskutset laste testimise keelustamiseks, sest pulgad, mida nad ninna panevad, steriliseeritakse mingis aines, mis tekitavad vähki. Järgmisel hetkel aga kuuled tuttava käest, kuidas tema lapse koolis sooritas üks teismeline enesetapu, sest terve kool saadeti kaugõppele ning kõigi laste psüühika ei pea vastu isolatsioonile ja distantsõppele.
Minu “õnneks” on minu laps sellises vanuses, kus ta ei mõista veel maailma raskust ning tema elu kese pole pidev sõpradega koos olemine. Suuremad lapsed aga vajavad sotsiaalset kontakti omavanustega peaaegu sama palju kui õhku. Olles ära lõigatud nii sõpradest kui inimlikust suhtlusest ning sageli jäetud koju üksi siplema kui vanemad tööd teevad kodus tööd, siis võivad tõesti pikemal perioodil tekkida sünged mõtted, paanika ja ärevus.
Pole mingi saladus, et Eesti ühiskond on sooritusühiskond. Sind mõõdetakse vaid su soorituste ja saavutuste järgi. Keegi ei vaata seda, kui lahke või heasüdamlik inimene sa oled, vaadatakse ikka seda, mida sa saavutanud oled. Täiskasvanud suudavad sellistes oludes paremini toimida, aga ka mitte alati. Seega pigem tasuks pingutada selle nimel, et hoida ühiskonda võimalikult avatud ning lasta lastel käia koolis, et neil säiliks kontakt omaealistega. Eks igal asjal on omad riskid, lihtsalt ühed riskid kaaluvad üles teised.
