Maria blogi: kindlasti on lasteaedades ka fantastilisi inimesi, aga minul nendega kogemused puuduvad

"Lugesin seda lugu, kuidas laps sai lasteaias vigastada ja proovisin hoida pisaraid tagasi, aga ei õnnestunud," viitab Maria oma värskes blogisissekandes Eesti Ekspressi loole liivakastis lämbunud lapsest. "Kui aga mõelda sellele, milliste vigastustega lapsed lasteaiast koju tulevad, siis paljud vigastused on nähtamatud," leiab ta.

Ka mina olen sinikates lapse saanud üle lasteaiaukse ja mitte üks õpetaja pole vaevunud selgitama juhtumit. Eriti hull oli olukord siis, kui ilmnes, et rühmas on kiusaja, kes kõiki valimatult klohmib ja vanematel on toimuvast siiralt savi. Mu laps oli nii mõnigi kord saanud sinikaid üle keha just selle lapse käest ja kuigi meil kodus on rangelt keelatud kakelda või vastu lüüa, viskas mu lapsel üle ja ta lõi vastu. Lõi nii tugevasti, et kius sellega lõppes. Samas kõik need 100 korda, kus olen ta sinikatega ukselt vastu võtnud ilma ühegi vabanduse või selgituseta, siis nüüd tuli õpetaja justkui võidukalt ja alandavalt minuga rääkima, kuidas minu laps lõi. See hääletoon, see olek — tekkis selline tunne nagu mu laps oleks mingi kriminaal.

Avaldustest pole mingit kasu

Pärast seda minu lugupidamine lasteaiaõpetajate vastu langes tohutult. Nad pigistasid silma kinni reaalse probleemi ees ja muudkui võtsid ja nokkisid lapse kallal, kes üksainus kord tegi ühe vale otsuse. Olen korduvalt kuulnud ja kogenud ka ise, et lasteaiaõpetajate haritusse panustatakse olematult väike summa. Meie linnas on juhtunud, et õpetaja teipis ühel lapsel suu kinni ja see tuli avalikuks vaid seetõttu, et tolle lapse vanem on mu tutvusringkonnas. Ta tegi küll avaldusi erinevatesse kohtadesse, aga ei mingit tolku. Jääb üle vaid tänulik olla, et minu laps selles lasteaias ei käi. Olin vaid tänulik, et minu laps samas lasteaias ei käi. Samas aga poleks elus osanud ette näha, et ka minu laps satub sellisesse rühma, kus on õpetaja, kes kasutab laste peal vaimset vägivalda.

Õpetajad alati ei mõtle sellele, et lapsevanemad kuulavad oma lapsi ning lapsevanemad suhtlevad laste rühmakaaslaste vanematega ning nii samm haaval need pusletükid paika loksuvad. Antud õpetaja peale sai samuti kaebus esitatud mitmesse kohta ning ta otsustas näiliselt ise õpetamisest loobuda antud lasteaias. Reaalsus oli aga see, et temast sai automaatselt asendaja ja üpriski sageli puutusin temaga kokku lasteaia territooriumil. Minu jaoks on kõige hämmastavam see, et juhtkond teab, millised “tõprad” neil tööl on ja ei tee mitte midagi! Lõpuks on ikka asi lapses ja lapsevanemas.

Puudub kogemus toreda lasteaiaõpetajaga

Loodan ja proovin end sellega lohutada, et nüüd pisem läheb hoopis teise lasteaeda ja äkki sellised olukorrad enam ei kordu. Õnneks on aega veel selle hetkeni omajagu, kus tema seda teed tallama hakkab ja loodan, et ta suudab selleks ajaks end piisavalt hästi verbaalselt väljendada. Vaid niiviisi saan ma ju kõige paremini teada, mis toimub. Samuti loodan, et väiksem laps on vähem kinnine kui suurem, kes kõik asjad endasse on hoidnud ja keda läbi suure vaeva rääkima olen saanud.

Mõistan, et inimesed on erinevad ja kindlasti on lasteaedades ka fantastilisi inimesi, aga minul nendega kogemused puuduvad. Mina loodan vaid seda, et mingi hetk võtab haridusministeerium lasteaiad enda tiiva alla ning lõpuks saaks ka lasteaedadesse tööle vaid need inimesed, kes on vastava kvalifikatsiooniga, saavad pidevaid koolitusi ning päriselt ka tahavad seal olla, mitte ei istu nn soojal kohal pensionieani.