Mari pere elas ühes Eesti väikealevis. Ta oli vaid mõne aasta vanune, kui isa raske haiguse tagajärjel suri. Pisut enne seda kaotust olid perekonda sündinud noorem õde ja vend. Ema vaimne tervis hakkas halvenema ning kuigi vanavanemad kõigiti peret toetasid, ei saanud siiski keegi aru, kui tõsist abi üha süveneva skisofreenia all kannatav ema vajas.

"Kodust ära viimine on mul hästi meeles. Ühel hetkel olid ukse taga kiirabi, lastekaitse ja politsei. Ema ei lasknud kedagi sisse. Siis murti uks maha. Meie kodu oli hästi sassis, haises, igal pool vedeles prügi. Meie peitsime ennast tagumises toas. Ema oli käskinud mul kappi pugeda. Siis astusid tuppa võõrad inimesed

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid