Algus oli väga raske. Piim ei tulnud ega tulnud ja emotsionaalne surve oli nii suur. Nagu oleksin läbi kukkunud kõige olulisemas, kõige elementaarsemas asjas. Pidin last mitu korda päevas paljaks võtma, kaaluma, tohutus väsimuses gramme üles kirjutama ja arvutama. Õnneks oli oidu end muuga mitte survestada. Võtsin tõsiselt soovitust 40päevasest nurga­voodiajast ning kui sõbrannad käisid iga päev koos pikki ringe kärutamas või titaga suvesündmustel, siis meie lihtsalt nohisesime kahekesi-­kolmekesi voodis või diivanil. Külalisi vastu ei võtnud ja kui ei jaksanud, ei käinud õues. 

Ühel päeval märkasin, et kõik on kuidagi kerge ja voolav. Vaatasin kalendrisse: 

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid