Puhkekeskust meenutava hoone­kompleksi kohal hõljub tihe udu, õhk on jahe, puud raagus, aga ruum on helge ja soe. Vaikselt hubisevad küünlad, siit-sealt lööb sõõrmeisse tundmatuid, ent meeldivaid aroome. Teekann kohiseb idamaise muusika taktis ning põrand täitub ühise askeldamise käigus pehmete madratsite, patjade ja karvaste pleedidega.

Tunnen, et pabistan. Kuuleme järgmiste päevade jooksul arutelude ja vestlusringide käigus osalejate kõige piinlikumaid ja isiklikumaid seiku ning jagame neid ka ise. Hing saab alasti võetud,

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid