"Mind on saatnud kogu elu teadlike küsimuste küsimine. Kui väikse lapsena midagi luiskasin, mõtlesin, et huvitav, miks ma nii käitun. Sain aru, et tahan saada tähelepanu. Sealt hakkas teadlik jälgimine. Ma tegin ja teen seda kogu aeg ning usun, et suur roll selles on mu vanematel, kes alati küsisid, mida ma tunnen," kirjeldab Rita. "Nad mõistsid, et lapse käitumise taga on muutunud emotsioon tema sees. Laps ei käitu lihtsalt niisama, aga ta peab ka ise aru saama, mis tema sees toimub."

Rita sõnul peab suhtlus lapsega toimuma läbi armastuse, mõistmise ja hoolivuse ning lapse huvidega arvestades. "Ma elasin väiksena järve kaldal ning olin täielik veeloom. Kui ma aga omapäi vee äärde ronisin, oli ema alati mures, sest olin palju üksi ja tema oli oma ameti pärast päeval kodust ära. Alt naabrinaine ütles emale, et kui sa ütled, et ära mine, sa upud ära, siis Rita ei saa sellest aru, sest on väike. Tema soovitas soovitas emal mulle väikse vitsaga siraka vastu sääri anda, et ma saaksin aru, et vette minek toob kaasa sellise tagajärje,” rääkis ta.

“Kui minu enda vanem tütar läks väiksena ninapidi küdeva ahju juurde, siis ma võtsin ta käe ja suunasin ahju juurde, loomulikult mitte nii, et ta seda ära põletaks, vaid et ta tajuks, mida tähendab tuline,” tõi ta näite ja selgitas, et peame laskuma lapse silmade kõrgusele ja tema tasemele.