Maris Kõrvitsa kolumn | Kohvikus istudes pelgasin, et keegi märkab. Et mis sa, sitikas, hingad siin värsket õhku, endal lapsed kodus ootamas

Umbes aasta tagasi, hilissügisel, mõlgutasin mõtteid ja puudutasin nendega uut, eelolevat aastat. Olin väiksemate lastega kodune olnud neli aastat ja tundsin, et varem täispuhutud mina on sisinal tühjaks puhisenud.

Olen terve elu olnud hästi aktiivne. Nüüd oli minust saanud aga kanaema. Kodust välja sai mind suure lükkamise peale ja vahel tundsin, et olen meie tammeparketi külge juured kasvatanud. Ma ei vaadanud peeglisse, unustasin kohvikud, külaskäigud ning mu elu piirnes liivakasti ja koduste toimingutega. Pühendusin 100% lastele. Suurimad koosviibimised toimusid Facebooki chat’i-aknas ja sellest piisas.

Kuniks ühel päeval vettehüppe pommina diivanile kukkusin ja otsustasin uueks aastaks anda endale lubaduse. Miski pidi siin elus muutuma. Mida siis teha? Minna trenni. Hakata mediteerima. Jätta suitsetamine maha. Iga päev ainult pool tundi internetti. Hommikuti klaas sooja vett. Rohkem sõpradega otsekontakti. Hakata doonoriks. Proovida vegankuud. Magada igal ööl kaheksa tundi järjest. Mitte näägutada lastega. Vaadata abikaasale rohkem silma. Tihedamini pereliikmeid kallistada...

Stopp, Maris, sa ju ei suitseta?!

Ooops! Need ei olnud tõesti minu mõtted