PERE JA KODU ÕHTUJUTT | Katastroof köögis ehk kuidas kalapulgad higistama hakkasid

Toas oli külm. Karl ronis voodist välja ja hõõrus jäälilli täis aknaklaasi. Valgele pinnale tekkis auk. Ta piilus välja. Kogu õu oli jääs. Jääs olid aknad, hoovipuud, isegi ronimisredel, mille kõrval seisis tardunult naabripoiss Timo. Ta koer püüdis saba liputada, kuid ei saanud, see oli sirgeks jäätunud.

Karl jooksis kööki ja jäi üllatunult seisma. Laual seisid kolm jäätist, karp külmutatud pohli, kalapulgad ja jääkuubikud.

“Higi tilgub,” kaeblesid kalapulgad.

“Südasuvi keset jaanuari!” ohkisid jäätisetopsid.

“Mis ma räägin! Kliima soojeneb!” pahutses pohlakarp.

Jääkuubikud pühkisid laubalt vett ega kostnud sõnagi. Neil oli tunne, et veel natuke ja nad voolavad laua alla.

“Mis te laua peal teete?” uuris Karl hämmeldunult.

“Reetmine!” urises kalapulk. “Kõigepealt hakkas tuba värisema, siis mürisema ja lõpuks jäi kõik vaikseks. Ja meid tõsteti siia.”

“Vanaonu viidi ka kaasa!” tihkusid jäätisetopsid. “Ta oli ammu pensionil, parim enne sai juba sügiseks läbi.”

“Siin on vähemalt tuhat kraadi!” kaeblesid herned. Jääkuubikud varisesid põrandale. “Kuumarabandus,” sosistas kõige vanem hernes. “Pange neile külm lapp lauba peale.”

Karl tõstis jääkuubikud kraanikaussi ja otsustas asja uurida. Vanemaid polnud ei esikus ega magamis­toas. Diivanilaual seisis jahtunud kohv. Karl kontrollis isegi esikukappi ja vaatas vanni alla. Lõpuks märkas ta irvakil tagaust. Ema-isa seisid aias, nende vahel suur valge kast.

“Ärge kõdistage!” hüüdis sügavkülmik ja viskles naeru käes. “Ahahhaaaa! Mis te teete! Ihhihiii!”

Isa haaras sügavkülmikul ukselingist ja hoidis teda paigal. “Noh, lase käia!”

Ema tungis tordilabidaga peadpidi sügavkülma. Sisemusest kostis kraapimist. Kast kiljus ja kihistas. “Ihhihii! Mitte kaenla alt! Ahhaahaa! Kõdiii!”

“Kas said puhtaks?” hüüdis isa. Ema tagurdas kapist välja, jääpurikas nina otsas. Ta noogutas ja pühkis kapist jääpuru välja.

“Tubli, ongi kõik,” patsutas isa sügavkülmikut. “Aastaks on nüüd jälle muretu.” Külmik pühkis higi, sulatamine ajas tal kere kuumaks. Ta lajatas ukse kinni.

Alles nüüd oli vanematel mahti ringi vaadata. Neil vajus härmas õue nähes suu lahti.

Ka naabri kassid olid nüüdseks jäätunud. Puu otsast kopsatas alla suur tardunud vares. Ta silmamunad särasid jäiselt.

“See on teie pärast,” lõdises Karl ja hüples ühelt jalalt teisele. “Viige ta ruttu sisse, muidu jäätub kogu linn ära!”

Vanemad noogutasid ja haarasid sügavkülmikust. Oligi viimane hetk. Jäätisetopsid lõõtsutasid lauaserval ja herneste silmad läikisid. Jääkuubikud oigasid kraanikausis. Ainult kalapulgad olid täpselt sama nägu kui enne. Nad olid vintsked, muutustega harjunud, sündinud Läänemeres, kolinud tehasesse, siis poodi ja lõpuks Karli juurde. Poiss lükkas ruttu juhtme stepslisse ja tõstis kannatajad sügavkülma.

“Lõpuks ometi,” kostis nohune hääl aknalaualt. “Saite ikka pidama, enne kui kliima päris käest.” See oli kaktus. Ta lõdises. Karl võttis poti ja viis taime elutuppa aknalauale. Ta heitis pilgu õue ja tardus.

Räästad tilkusid, lumi sulas ja naabri koer liputas saba. Isegi Timo oli redeli küljest lahti sulanud ja näitas Karlile keelt. Kõik oli jälle nagu tavaliselt. Külmalaine oli möödas. Nädalavahetus võis alata.