04.12.2021, 12:00
PERE JA KODU DETSEMBRINUMBRIS | Kuldade tandem, üksikemade magusmõrud jõulud ning ohtralt pühademaagiat
“Enne Saara sündi kuulsime ainult, kui imeline lapsevanema elu on – kuidas süda lõhkeb, kui vaatad oma magavat last,” räägivad näitleja Grete ning režissöör, produtsent ja operaator Ergo seekordses kaaneloos. Lisaks saate ammutada ideid ökoloogilisemate jõulude pidamiseks ning kaasa elada raskustele, mida teevad detsembrikuus läbi üksikvanemad.
FOTO:
Detsembrinumbri tutvustuses mõtiskleb peatoimetaja Elin töö- ja pereelu ühendamise ning tasakaalutamise üle, tunnistades ausalt, et tegu ongi väga keerulise ülesandega. Kuidas sellegipoolest hoiduda läbipõlemisest ning võtta jõulukuul rohkem aega perele ning teha tasa eemal oldud aeg?
Olen pool aastat olnud Pere ja Kodu peatoimetaja. See aeg kätkeb endas palju avastusi, rõõmu, entusiasmi. Suurt enesearengut ja pööraselt ägedat sõitu. Kahjuks aga ka parajas koguses süütunnet.
Minult on palju küsitud, kuidas suudan töö- ja pereelu vahel tasakaalu hoida, ning olen ausalt vastanud, et ma tegelikult veel väga hästi ei suudagi. Seetõttu lugesin ka suunamudija Jana Palmi kolumni (lk 26) suure äratundmisega. Minu suvise ametivahetusega kasvas drastiliselt nii töömaht kui ka vastutus. Kui toimuvad sellised muutused, ongi keeruline kohe kõike paika sättida nii, et töö oleks hästi tehtud ja pere endisel viisil hoitud. Kõik mu kolm last on saanud seda omal nahal tunda — korraga hakkas ema kaduma tööle juba varastel hommikutundidel, kui nemad magasid, ning lasteaeda ei jõua ma ise kiirematel perioodidel ei hommikul ega õhtul. Kui algul lubasin, et tööd ma koju kaasa võtma ei hakka, siis olen pidanud seda lubadust murdma.
Mul on vedanud, kuna mu laste isa võttis minust katmata jäänud osa pereajast enda peale, et teha mulle töine sisseelamine võimalikult valutuks. Olen talle piiritult tänulik. Sellegipoolest ei ole ka minule võõrad tunded, mida Jana mainib. Kogu aeg tahaks olla veel tublim, jõuda veel rohkem, selle kõige kõrval olla lastele veel parem ema.
Tasakaal. Tasakaal peaks olema see võti. Tean, et olen selles praegu juba palju parem, kui olin pool aastat tagasi. Ja tean, et poole aasta pärast olen veel parem, kui olen praegu. Ning absoluutselt nõustun seekordse kaaneperekonna Grete ja Ergo Kullaga, kes kinnitavad, et suur abi on, kui endale lihtsalt tunnistad: ma pole ideaalne, sest ideaalseid lapsevanemaid pole olemas. Nagu Grete, ei soovi ka mina identifitseerida end vaid pereelu kaudu. Olen endaga kompromissi teinud, et mingitel hetkedel olengi rohkem peatoimetaja ja vähem ema, kui neile hetkedele järgnevad sellised, kus olen jälle rohkem ema ja vähem peatoimetaja.
Jõulud on hea aeg teha tasa neid perioode, kus oled olnud perest eemal, mattunud töösse ja tegemistesse. Nüüd on hea aeg minna perega õhtusele jalutuskäigule linna peaväljakule või võtta üks pikk nädalavahetus perega spaas. Hea aeg vaadata pimedal õhtul snäkikausi ääres lastega üks lõbus jõulufilm või mängida lauamänge. On pisut rahulikum aeg, kui tööd ootavad, uue tegusa aastani on veel aega.
Soovin kõigile rahulikku ja perekeskset detsembrit!
Kõiki Pere ja Kodu värske numbri lugusid saad juba praegu sirvida SIIT või allpool endale huvipakkuvale pealkirjale klõpsates. Ajakirja saad endale postkasti tellida SIIT.
“Enne lapse sündi kuulsime ainult, kui imeline lapsevanema elu on — kuidas süda lõhkeb, kui vaatad oma magavat last,” mäletavad näitleja Grete ning režissöör, produtsent ja operaator Ergo oma kõrgelt kukkumist.
“Vaatasin, kuidas tütred kinke avasid, ja pisarad voolasid. Ma ise poleks saanud neile midagi sellist lubada,” meenutab Krista. “Tänu heategijatele said Lisandra ja Elisabeth endale unelmate jõululaupäeva.”
Läksin verejooksu tõttu kuu enne sünnitustähtaega haiglasse. Korraga sattusin nagu “Grey anatoomia” seriaali, kuna kõhubeebi südametöö halvenes järsult. Mind sõidutati opituppa ja 1, 2, 3 kadus pilt silme eest.
“Sebastian ärkas keset ööd, nuttis paaniliselt ja vehkis käte-jalgadega. Ta vaatas meie poole, kuid ei tundnud meid ära,” kirjeldab Johanna esimest ehmatavat ööd.
“Mu lapsed ilmselt mõtlevad, et olen maailma kõige kurjem nõid,” ohkab Riina. “Püüan kodus arvuti- ja uneaega kontrolli all hoida, mis toob kaasa pideva kisa — aga teised kõik ju võivad!”
Jõulukaupade müük algab poodides igal aastal üha varem. Juba kuu aega olen vanema lapse käest kuulnud, mida kõike jõuluvana talle tuua võiks. Nimekiri on pikk ja kirju ning muutub pea iga päev.
Umbes aasta tagasi, hilissügisel, mõlgutasin mõtteid ja puudutasin nendega uut, eelolevat aastat. Olin väiksemate lastega kodune olnud neli aastat ja tundsin, et varem täispuhutud mina on sisinal tühjaks puhisenud.
Katu uuris, mida ma jõuludeks tahan. Kui sellise küsimuse peale kohe midagi pähe ei karga, pole järelikult inimesel midagi vaja. Mulle ei tulnud isegi pärast kahetunnist ragistamist pähe, mida ma vajaks.
Kui lahutus seljataga, ei pruugi jõul kuigi meeleolukas olla. Pere ja Kodu pikaaegne fotograaf Hele-Mai mõtiskleb kärgperenduse, pühade, südamevalu, olemise ja üleolemise, jagamise, leppimise ning koosolemise teemadel. Ta on oma kolme poja isast kaheksa aastat lahus olnud ja toimetab nüüd värvikas viielapselises kärgperes.
Kõik me mäletame lapsepõlvest magusat pühadeootust. Ent kuidas teha lapsevanemana nii, et detsember oleks täis imesid ning mitte stressi ja pidevat kiirustamist?
Kas vanemate õdede-vendade jõulumaagia säilimiseks peavad päkapikud käima ka beebidel? Kuidas vastata küsimusele, miks vennal või õel päkapikk ei käi? Oma mõtteid jagavad kaks peret.
Oleme abikaasaga üsna tavalised 30ndates inimesed. Üks veidi küünilisem kui teine ning tšakrad, mediteerimine ja valgustumine on meie meelest pigem “Selgeltnägijate tuleproovi” teemad. Sellegipoolest leidsime end ühel nädalavahetusel tantrakoolituselt.
Üks emaks oleku raskemaid küsimusi on, millal on õige aeg minna lapse kõrvalt tööle. Mina olen selle otsuse ees seisnud kahel korral. Kui Mia Isabela sai poolteist ning kui Ami Ariana oli aasta ja ühe kuu vanune.
“Maal on lapsega nii lihtne!” rõõmustab kirjanik Eia Uus (36). Ta naudib koos tütar Anna Mariaga elu Saaremaa kadakate vahel ja tunneb, et on loominguliselt elu parimas vormis.
Eve ja Cemal Kurtbecer elavad kolme pojaga Berliini äärelinnas Spandaus. “Jõulud on meile midagi muud kui tarbimisralli. Me ei pea seda püha nagu kristlased, kuid ilus aeg on see ikka,” ütleb islamiusuline pere.
“Emme, mängime Monopoli!” oli lause, mida ema sai minu lapsepõlves kuulda pea igal õhtul. Nüüd küsivad meie lapsed tihti: mis lauamängu me täna mängime?
“Kui mu 19 aastat noorem vend oli beebi, kinkisin emale jõuluks tema oma aega — hoidsin venda ja ema sai teha seda, mida soovis. Mu ema liigutas see väga,” mäletab Geter. Nüüd kasvatab ta ise väikest Arthurit ja on kinke tehes keskkonnasäästlik.
“Ise tehes õpid iga päev. Saime teada, et koduremondi mõtted võivad olla fantastiliselt head, aga kui kogemust pole, ei pruugi asjad esimesel korral õnnestuda,” naeravad Ingrid ja Meelis.
Me ei tea, milliseks aasta lõpp maailmas täpselt kujuneb. Aga üks mis kindel — oma perega saame ikka koos olla. Ümber laua istuda ja mõnusalt aega veeta. Et jõuaks sealt lauast ka pärast püsti tõusta, soovitan liha kõrvale kuhjata värsket kraami, köögi- ja puuvilju. Tähistame!
Kop-kop-kop! Karu ärkas, haigutas ja tatsas siis koopasuule, et kutsumata külalistega pragada. Mõelda vaid, heast peast segatakse teise talveund! Ta avas ukse ning tema koopasse sörkis ja vupsas ja vudis ja kargas üks veider seltskond. Kõik need olid sellised loomad, kes tavaliselt talveund magavad.
Kertu (4) ja Uku (7) võlusid seekord jõulupuu hõljuma. Proovi järele, ehk õnnestub sinulgi! Kui kodus on kutsikas või pisike maailmaavastaja, peab selline kaunistus pühadeaja paremini vastu.
Kuigi jõulutunnet võib leida väga paljudest eri kohtadest, on väga mitmete põlvkondade jaoks just raamatukaaned need, mille vahelt otsing algab. Krista Kruve koos poeg Uku ja tütar Kertuga aitab vahvamaid teoseid välja tuua.
