Alberti ootamatu sünd isa kätele: kõik kulges rahulikult, miski ei viidanud kodusünnitusele...

“Olime alles kodus, kui tundsin tuhude ajal tugevat survet, millele järgnes pressimise vajadus. Ütlesin mehele: “Pressid! Ma tahan pressida, helista 112!”,” meenutab Kaisa pisipoja sündi.

Öösel, 7. detsembril kell 00.37 läksin jooksujalu WCsse. Hetk enne seda oli küljealune muutunud plõksuga märjaks ja soojaks, looteveed voolasid. Teadsin, et tuhud võivad alata pärast lootevete puhkemist kohe või sama hästi ka 7 tunni pärast. Kell 1.17 oli esimene valu kohal.

Tuhud olid vaid 20–30 sekundit pikad ja vahed ligikaudu 3–4 minutit, valu oli vabalt üle hingatav. Olek oli rõõmus ja rahulik, miski ei viidanud kiirele lõpule.

Õõtsusin parajasti pallil, kui äi helistas ja ütles, et jõuab peagi meie juurde suuremat last hoidma. Järgmise valuhoo ajal aga tundsin tugevat survet, millele järgnes pressimise vajadus. Kohe ütlesin mehele: “Pressid! Ma tahan pressida, helista 112!"