Logopeed hoiatab: ära aita last üleliia! Sellega võtad talt võimaluse ennast sõnadega väljendada

Kõik vanemad tahaks, et nende lapsed hakkaks võimalikult probleemivabalt ennast väljendama ja ümbritseva maailmaga suhtlema. Mõned teevad seda varem, mõned hiljem ning mõned vajavad ka professionaalset järeleaitamist. Confido logopeed Marine Lillemets teeb ülevaate, millises vanuses peavad lapsel milliseid oskused olema ning millistes olukordades tasuks mitte valvsust kaotada.

"Edukaks suhtlemiseks on vajalik, et laps mõistaks kõnet ja suudaks ennast kuulajale arusaadavalt ja mõistetavalt väljendada. Lapse kommunikatsioonioskused hakkavad arenema esimesel eluaastal, kui laps tajub lähedaste kõnet ning hakkab ka ise aktiivselt häälitsema ja lalisema. Esimese eluaasta lõpuks on laps tüüpiliselt omandanud oma esimesed sõnad, kuid valdavalt suhtleb ta siiski mitteverbaalselt, kasutades miimikat, žeste ja häälitsusi," selgitab logopeed.

Kõne kasutamise eelduseks on Lillemetsa sõnul kõne mõistmine. "Seejuures mängib olulist rolli ka tunnetusprotsesside areng, näiteks erinevate tajude ja tähelepanu, mälu ja mõtlemise areng. Selleks, et laps hakkaks sõnu kasutama, tuleb lapsel kõigepealt saavutada nende sõnade mõistmine. See tähendab, et kui laps ei mõista näiteks sõnade „lennuk“, „taga“, „suur“ või „hüppama“ tähendust, ei hakka ta ise neid sõnu ka kasutama," kirjeldab ta ning lisab, et osadel lastel kujuneb kõne mõistmine justkui iseenesest, kui laps on piisavalt tajunud kindlat sõna oma lähedaste kõnes ning tekkinud on seos sõna ja vastava objekti, tunnuse või tegevuse vahel. "Erinevate arenguprobleemide tõttu võivad kõnelised oskused hilineda. Kõnearengu häirega lastel tuleb toetada ka kõne mõistmise arengut," nendib Lillemets.

Logopeed rõhutab, et sõnade kasutamine on seotud ka hääldamisoskusega, mille juures on oluline roll kõnega seotud lihastel. "Kõnelemine nõuab täpseid ja kiireid oraalmotoorika liigutusi. Sageli võivad lapsed esialgu seetõttu sõnu asendada häälduslikult lihtsamate sõnadega. Hääldusvead võivad tekkida ka hääldusliigutuste planeerimise raskustest, mille korral näeme sageli, kuidas laps on küll omandanud valdava osa emakeele häälikuid, kuid omandatud häälikud kipuvad sageli omavahel segamini minema ning moonduda võib ka sõnade silbistruktuur."

Verbaalse kõne kasutamise aluseks ja võtmeküsimuseks on spetsialisti hinnangul lapse soov ja vajadus seda teha. "See tähendab, et tal on enda verbaalseks väljendamiseks vaja põhjust. Näiteks soovib ta minna õue, väljendada, et ta ei taha rohkem süüa või soovib pöörata isa või ema tähelepanu tänaval mööduvale kassile või anda teada, et tal kõht valutab. Enne sõnade omandamist kasutab laps sellistes olukordades emotsioone, häälitsusi ja kehakeelt, näiteks osutab kõhule, raputab pead. Sellistes situatsioonides on lapsevanema ülesandeks last abistada ning saata situatsiooni esialgu oma kõnega, küsides näiteks „Õue. Sa tahad õue minna" või „Jaa, seal on kiisu. Kiisu jookseb.“"

Kui lapsel tekib suhtlussoov, on eesmärgiks saada soov täidetud ning soovide väljendamine sõltub lapsel kõne valdamisest. "Tähtis on jälgida, et lapsevanem ei abistaks last sellistes olukordades üleliia ega võtaks lapselt ära võimalust verbaalset kõnet kasutada. Kui lapse soov on saada kätte riiulilt oma koerake ning ta vaid osutab sellele, millele järgnevalt annab ema või isa talle vaikimisi mänguasja kohe kätte, polegi lapsel rohkemat vaja teha – tema soov sai täidetud ning kõne kasutamiseks ei olegi põhjust. Sellist asja tasuks kindlasti vältida!"

Olenevalt kõne arengu tasemest soovitab logopeed last suunata lapsevanema poolt väljendama oma soovi ka ise kas mänguliste häälitsustega. "Näiteks nagu „auh-auh“, sõnadega „kutsu“, „anna“, lausungiga "Anna kutsu!“ või juba pikemate lausungitega," loetleb Lillemets ning lisab, et iga katse eest ennast verbaalselt väljendada tuleb last emotsionaalselt kiita, et ta kogeks eduelamust, kardaks vähem eksimist ning kasvaks sisemine soov kõnet kasutada.

Kuna suhtlusvajadus või -soov annab põhjuse teiste inimestega suhelda ja ennast verbaalselt väljendada, soovitab Lillemets lapsevanemal selliseid olukordi kõne arengu toetamiseks ära kasutada ning vältida olukordi, kus abistab last üleliia ning mille tagajärjel võetakse lapselt ära võimalus ennast sõnadega väljendada. Täpsemaid mõtteid ja abi, kuidas oma lapse kõne arengule igapäevaelus kaasa aidata, saab logopeedide käest.

Mõned küsimused, mida lapsevanem võiks endalt küsida:
• Kuivõrd oled kogenud, et laps eelistab ennast väljendada mitteverbaalselt ehk žestidega, kuigi võiks juba tulla toime enda väljendamisega ka sõnades?
• Millistes situatsioonides on märgata, et lapsel on eriline vajadus või soov ennast väljendada?
• Kas ja kuidas oled üritanud tõsta oma lapse suhtlussoovi ja -vajadust?
• Kuidas on lapse julgustamine ja eduelamuse pakkumine seoses verbaalse kõne kasutamisega aidanud kaasa lapse kõne arengule?