Millegipärast tuli mulle sageli meelde üks lugu, mida olin lugenud, kirja pandud ühelt indiaani naise poolt. Ta kasvas Uus-Inglismaal Martha’s Vineyardi nimelisel saarel, kusagil selle saare kõige tagumises otsas. Ameeriklastele on see umbes nagu eestlastele keegi, kes elab Hiiumaal Kõpu metsa tagaotsas. Vana indiaani naine kirjeldas oma lapsepõlve 1920ndatel ja kuidas ta isa, kes olude sunnil lapsi üksi kasvatas, tõusis hommikuti vara, tegi kõigepealt pliidi alla tule ja siis vaaritas seal lastele hommikusöögi. Ma olin otsustanud olla sama tugev ja hooliv isa nagu see indiaanlane. Enne kui lapsed ärkasid, oligi mul tuli all ja pann pliidil. Siis tegi noorem tütar silmad ja suu lahti ja oigas: „Pannkooki!“ Niimoodi tema külastused tavaliselt kulgesid.

Aga polnud lihtne elada nagu saareindiaanlased 1920ndatel. Mind segas see, et mu lapsed olid tehnoloogiliste ahvatluste poolt rikutud. Ma võisin mängida oma indiaanlasest issi mängu, aga nemad kaklesid samal ajal telefonide ja telefonilaadijate pärast. Õhku rebestasid karjed nagu „ainult viis protsenti jäänud!“, mis kõlas nagu maailmalõpuennustus. Küllap oli seegi tänavale, meie majast juhuslikult mööda jalutavale süütule inimesele kuulda. See polnud veel midagi. Kord läksin korraks kõrvaltänavale kohvikusse, kiirustasin tagasi koju ja kuulsin tänaval olles majast kostvat kohutavat plärtsu. Teadsin kohe, et see sai tulla vaid minu korterist… ja nii oligi. Üks laps oli visanud teise suunas supipoti. Jah, kõik need teised Viljandi lapsed olid nii vaiksed ja nii tublid, aga meie omad olid kohutavad. Meie lapsed olid krantsid, mitte puhtatõulised, võibolla sellepärast? Kas nende ema komi-uurali veri plahvatas, puutudes kokku isa kreeka-rooma verega? Ja kokkuvõttes juhtuski see, et supipotid hakkasid lendama. Muidugi ei saa välistada ka kehva kasvatust. Aga igatahes ma üritasin.

Ja sel hommikul otsustasin ma viia nad Hüpassaarde. Loodusesse! Minema sealt, kus nad on nagu putkasse pistetud kanad ühetoalises korteris, kakeldes vidinate pärast konkureerides.

Sõit sinna oli ootamatult pikk, palju pikem, kui ma arvata oskasin. Viljandist tuleb autonina sättida põhja ja siis mõne aja pärast läände, Suure-Jaani suunda. Edasi keerutada mööda pikka teed, mis ühel hetkel muutub asfaldist kruusateeks, läbides lõputuid metsi. Siis jõudsime väravani, pidin autost välja ronima, värava avama, edasi sõitma, autost välja ronima ja värava sulgema. Ma ei palunud lapsi appi, mulle meeldis end niimoodi liigutada. Lapsed olid aga kuidagi väga vaikseks vajunud, korraks vähemalt küll. Tundsin, et miski meie sees on rahunenud. Need kõrged puud rääkisid meiega, sosistasid midagi oma latvade vahelt, pugesid meie hingedesse.

Matka esimene osa kulges mööda varjulist rada, aga edasi ronisime kõrgemale. Metsa asemel oli nüüd madal lauge maastik, täis pisikesi jonnakaid rabapuid. Siit-sealt laudtee kõrvalt paistsid jääkirme alt punakat tooni lombid, ja siis ootas meid terve punase veega täidetud järv. Kuuldavasti oli see üks erilisemaid kohti siin maal, kus saab ujumas käia. Järv oli kaetud õrna jääga. Tüdrukud krõbistasid oma saabaste all jääkilde puruks ja viskasid jääd järve keskele. Mina aga võtsin oma seljakotist uhkelt välja snäkid: aeg oli läbi viia varakevadine piknik!

Mulle meeldis, et mu lapsed mängisid lõpuks ometi nagu normaalsed lapsed, leides endale tegevuse looduses. See oli niivõrd palju toredam kui lendavad supipotid ja sõda telefonide pärast. Ma olin nagu tõeline tore indiaani isa, nii ma mõtlesin. Tegin hommikuks pliidi alla tule, küpsetasin pannkooke ja tõin lapsed rabamatkale…

Mis saaks minna halvasti? Parajasjagu, kui ma uhkusega seda mõtet mõtlesin, otsustas viieaastane Maria natuke suurema jäätüki rabajärvest välja põrutada ja vajus seda tehes läbi jää.

Vesi ei olnud seal järvesopis sügav, aga küllalt sügav, et korralikult üle lapse saabaste valguda. Muidugi ma paanitsesin. See oli minu süü! Ma olin olnud hooletu isa, kõigi oma heade kavatsuste juures! Sekund hiljem olin ma talle oma jaki ümber mässinud ja jooksin läbi raba sinnapoole, kus ootas meie auto. Ta tundus mu süles nii väike, nii külm ja nii märg, tundus, et ta juba värises ja vappus… Ainus, millele suutsin veel mõelda, oli üks sõna: hüpotermia. Alajahtumine. Olin kord näinud dokumentaalfilmi ühest meremehest, kellega see juhtus. Karjusin selle diagnoosi jooksu ajal hingeldades ka välja.

„Issi, kuule,“ hüüdis teine tütar, kes mul sabas jooksis. „Mis see hüpotermia täpsemalt on?“ „Mis iganes! Kiiresti autosse!“

Rappusime neidsamu käänulisi teid pidi tagasi, võttes kurve nagu rallisõitjad – ja pidin ikka samamoodi jooksma välja rahvuspargi väravat avama ja siis sulgema, kus ma pääsesin – ja lõpuks kunagi, tundus, et mitmeid tunde hiljem, jõudsime oma kihutava masinaga Viljandisse. Mu väike tütar polnud seda nägugi, et ta oleks haige, aga ma olin kindel, et vähemasti nohune nina ja köhane kops on vaid aja küsimus. Kuidas ma küll nii loll sain olla? Jätta nad niimoodi rabajärve äärde jääga mängima? Aga samas, nad vähemasti mängisid korraks koos! Meil oli korraks klassikaline normaalne elu!

Kodus tõin jooksuga kuurist uued puud ja värisevi käsi alustasin uut tuld, sooja ja punast. Midagi oli taas pannil, ja mu tütred vahtisid mind unega võideldes tekikuhjade alt. Ja mis on kogu selle loo moraal? Võibolla see, et ka maailma parimad isad teevad vahel väikseid vigu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid