Sa ei ole üksi

Ühel kolmapäevasel pärastlõunal tuli mu töömeilile kiri Marialt: “Lubasin endale kaks ja pool aastat tagasi, et kirjutan Pere ja Kodu toimetusele kirja, kui juhtub ime ja mu ajuinsuldi saanud laps hakkab kõndima. Elisabeth tegi täna oma esimesed iseseisvad sammud!” Mu ihu kattus kananaha ja judinatega.

Esiteks sellest, kui suur emotsioon ja kirjeldamatu õnn võib olla ühele emale, kui ta näeb arenemas tütart, kellele pärast sündi ei antud mingit lootust. Ja teiseks – milline erakordne au see meile on, kui ema on otsustanud oma kõige suuremad tunded ja läbielamised meile usaldada. Olen talle usalduse eest lõputult tänulik. Maria lisas oma kirja lõppu, kui väga ta oleks soovinud kahe ja poole aasta eest lugeda kasvõi üht sellist edulugu, mis andnuks talle jõudu edasi loota ja püüda. Need kaks ja pool aastat ei ole talle lihtsad olnud, kuid väike vapper Elisabeth on kõik ema kannatused mitmekordselt tasunud ja toonud koju rohkelt rõõmu. Nüüd on Marial piisavalt jõudu, et oma looga mõnele teisele perele toeks olla.