TUULI BLOGI | Teate küll seda juttu, et stressi tõttu rasedaks ei jää. Naersin vaid selle peale, aga olin ehe tõestus sellest...

Mina olen Tuuli, 29-aastane 2 lapse ema. Kui peaksin sõnadesse panema, kes ma olen, ütleksin, et „üks maru keeruline inimene". Ühel hetkel võin olla õnne tipul ja järgmisel hetkel täiesti vastupidi. Ma ei karda seda tunnistada, kuna suletud uste taga tunneme me seda kõik. Või ma eksin? Selline ju elu ongi?

Pere ja Kodu blogijate ridadega on liitunud Pere ja Kodu regulaarne kaasautor Tuuli Keinaste.

Kolisin päris varakult üksinda elama ja läksin tööle. Sellest sai alguse üks hullumeelne eneseotsing ning olude sunnil sain varakult täiskasvanuks. Vahel tunnen, et otsin siiani koguaeg midagi, suutmata olla paigal ja nautida hetke. See on oluline oskus. Rahutu loomus paneb mind pidevalt midagi enamat tahtma, samas aitab see pidevalt edasi liikuda ja areneda. Kahekümnendates reisisin üksi ringi, armusin sada korda, sain haiget ja armusin sada korda uuesti. Mul on siiani olnud väga põnev elu ja oma kogemused olen talletanud ka raamatukaante vahele, pealkirjaga „Otsingud“.

Eriline janu tõelise armastuse järele

Hullumeelsele ja tormilisele elule tõmmati kriips peale, kui kohtusin oma praeguse abikaasaga. Praegu nii kirjutades kõlab see isegi naljakalt ja justkui keegi oleks mind puuri pistnud. Teatud vanuses me vist lihtsalt ei tea, mida tahame või samas, mõni ei tea ka keskealiseks saades, mida tahab.

Südames soovisin tegelikult alati idüllilist pereelu endale ja tõelist armastust. Kes meist ei tahaks leida tõelist armastust? Tahtsin varakult lapsi, kodu, meest, elu töötas aga koguaeg vastu ja loopis hoopis kaikaid kodaratesse, pakkudes aina uusi õppetunde. Nagu ikka, õppetunnid teevad meist parema inimese ja nii oli ka minuga.

Minu ja tulevase abikaasaga kohtumises polnud midagi traditsioonilist. Ei olnud mingit tohutut appi, ma armastan sind esimesest silmapilgust. Samas, mida rohkem koos olime, seda enam sain aru, et tema ongi minu rahulik sadam. Ta pakkus mulle turvatunnet, kindlust, temaga oli kõik kuidagi nii lihtne. Polnud mingeid lollakaid mänge või enda huvitavaks tegemise katseid. Kui olime umbes kuu aega tuttavad, ütlesin, et noh sa oled nagunii koguaeg siin, äkki kolid siis sisse? Eeldasin, et mind peetakse koheselt kiirustavaks ja hullumeelseks naiseks. Tema aga vastas seepeale, et ega tal palju riideid polegi tuua ja kohal ta oligi. Ja kogu elu oli ühtäkki muutunud.

Teekond rahulikku sadamasse

Aasta hiljem võtsime koera, mitmeid aastaid hiljem sündis meie esimene laps Aaron. Ja siis ostsime ka oma esimese ühise kodu. Meie lapse saamise teekond ei kuulu nende roosiliste hulka, kus korra proovid ja juba oled rase. See oli hoopis üks kohutavalt käänuline ja kurb tee. Mulle tundub, et ühiskonnas on arusaam, et laste saamine on üks maailma lihtsamaid asju. Teisisõnu, poed korra teki all ja üheksa kuu pärast on laps kohal. Liiga vähe julgetakse rääkida nendest keerulistest lugudest, kuigi siiski natukene rohkem kui varem.

Minu probleem seisnes selles, et ma tahtsin nii väga last. Teate neid jutte küll, et stress on süüdi, kui ei jää rasedaks. Ma vaid naersin nende peale, aga olin ehe tõestus sellest. Nii kui lõin käega ja andsin alla, olid kaks triipu käes. Kuna need kaks triipu tulid nii kaua, möödus minu rasedus pigem hirmus, kas see ikka päriselt on tõsi ja juhtub minuga. Mul oli täiesti kohutav sünnitus, minu senise elu jubedaim kogemus.

Kuigi see ei kestnud mitmeid ööpäevi, siis oli see hullem kui piinlemine. Mulle sattus kõige uimasem, väsinum ja apaatsem ämmaemand. Kui öeldakse, et laps rinnal unustad kogu raseduse ja sünnituse raskuse, siis sünnituse valu ja õudust mäletan ma tänaseni. Aga noh, ega ükski laps sündimata ei jää ja nii läks ka meiega. Kohal oligi väike kõige imelisem inimene ja elu sai uue tähenduse, kohe ma aga ei osanud aimatagi, millise tähenduse.

Nüüd, kui olen ema

Enne emaks saamist olin otsinud iseennast, sobivat töökohta, meelerahu või midagi muud, nüüd algasid hoopis uued otsingud. Minu ees seisis keerukas ülesanne, kuidas kõik toimima panna: kasvatada last, olla hea naine ja armastav ema, realiseerida oma unistusi, tegeleda oma vaimse ja füüsilise poolega, kodu korras hoida ja süüa teha. Aaron on minu ja usun, et meie pere jaoks tõeline õpetaja, nagu lapsed ikka.

Mõistagi on emaks saamine ja lapse sünd suurem kui elu ise ja ma ei tea, kas mõni ema saaks seda kirjeldada mitte rohkemalt kui ülivõrdes tundega. Samas ei olnud ma valmis selleks, kuidas see elu muudab. Mul polnud õrna aimugi, et minu suurimaks väljakutseks ei saa mitte gaasid (mis olid meil nii hullud, et sõidutasime last õhtuti autoga magama) või hammaste tulek, vaid hoopis paarisuhte hoidmine, oma tähelepanu ja aja jagamine. Korraga tundus, et ükskõik, mida ma ei tee, keegi koguaeg kannatab või kuskilt jääb vajaka. Võib-olla oleks kõik olnud lihtsam, kui oleksin lihtsalt vooluga kaasa läinud: öösel lapsega üleval istunud, päeval koos temaga maganud, elanud kaoses ja eiranud, et ka mees vajab oma tähelepanu. Aga miski minus uskus, et kõik saab kuidagi toimima panna nii, et kõik on õnnelikud.

"Palun andke mulle õpik..."

Iga päevaga üha enam hakkas meie paarisuhe muutuma ja me hakkasime teineteisest justkui kaugenema. Ma olin pidevalt väsinud ja pinges ega tulnud sellega toime. Laps sai minu jaoks kõige tähtsamaks, ometigi mind hoiatati selle eest. Me ei osanud võtta aega teineteisele või olla kahekesi. Tegelikult ei oska me seda tänaseni, sest me pole siiani kordagi oma lapsest öösel eemal olnud või rohkem eemal kui 2-3 tundi.

„Palun andke mulle õpik, kust saaksin teadmisi või oskusi ammutada,“ tundsin päevast päeva. Kui laps oli umbes poole aastane otsustasin ka tööle tagasi minna poole kohaga, hirm töökohta kaotada oli nii suur. Tundsin, et kui ühel päeval on aeg tööle naasta pean kõike nullist alustama, seda ma aga ei tahtnud. Olen oma elus pidanud väga palju erinevaid ameteid: koristaja, ripsmetehnik, lapsehoidja, klienditeenindaja jpm. Aga kõige pikemalt olen olnud seotud siiski ajakirjandusega. Otsus minna nii varakult tööle oli kõige rumalam üldse.

Õnneks mul on imeline sisetunne, mis peab minuga olulisi vestlusi ja üsna kiirelt sain aru, mis on õige. Mõistagi, kui vanemahüvitis läbi sai, läksin tagasi tööle, seekord vabakutselisena, mis võimaldas mul kodus tööd teha.

jätkub...