Kuidas te, emad, seda suudate?

Kui lapse esimesel eluaastal üritasin leida lahendust, kuidas kõik toimima saada, siis järgneval eluaastal lisandus juurde veel ja veel, millele lahendust leida. Kuidas jagada oma tähelepanu ja aega? Kuidas olla samal ajal pehme ja soe naine, hoida kodu korras, teha tööd, kasvatada last, teha süüa, arendada iseennast, tegeleda oma kehaga, magada piisavalt, hoida häid suhteid lähedastega, tegeleda hobidega ja must miljon asja veel. Kuidas emad suudavad ja nad peavad üldse suutma? Kust võib kummipaela lõdvemaks lasta ja kust koomale tõmmata?

Ainus, mis tundus loogiline, oli prioriteetide seadmine, aga praktikas tundus ka see nii raske. Mäletan hetki, mil nutsin vannitoas, sest nii raske oli. Aga minu jaoks on see täiesti normaalne, sest hullem oleks see, kui elaks kõik sissepoole, postitaks sotsiaalmeediasse õnnelikke pilte ning alati vastaks, et kõik on hästi. Tundsin ikka veel seda tunnet, et ükskõik, kuidas ma ei planeeriks oma päeva või aega, keegi ikka koguaeg kannatab kuskil. Tööd tehes lämmatavad süümepiinad lapse ees. Kui laps on isaga, lämmatavad süümepiinad, et mees ei saa vahepeal lihtsalt puhata ja olla, õhtul tööd tehes lämmatavad süümepiinad, et miks ma ei veeda kvaliteetaega mehega.

Sain aru, et see nüüd ongi päris elu. Nüüd ongi vaja leida tasakaal kõige vahel, ometigi tundus iga päevaga, et lihtsalt ei jagu aega kõige jaoks. Mulle on alati olnud oluline, et ma ei tõstaks lapse peale häält, vaid mõistan ja kuulan teda, laskun temaga samale tasandile, mõistan tema tundeid, adun, et jonn pole lihtsalt jonn, vaid väike inimene ei saa oma tunnetega hakkama; ma tahan kallistada ja musitada oma last enne, kui ta peab seda tulema ise tegema või nuruma; ma tahan, et laps tunneks, et ta on oluline ja temaga tegeletaks ning kuulataks; et tal on turvaline ja harmooniline ümbrus, kus kasvada. Me kõik soovime seda tegelikult, aga nagu öeldakse elu tuleb vahele. Võibolla ma lihtsalt tahtsin ja tahan liiga palju, täiust?

Teoorias on kõik nii lihtne, aga praktikas?

Pettumus endas emana ja suutmatus kõigega toime tulla tabas ka mind. Ma ei liigitaks seda klassikaliseks looks, kus kaotasin end lapse kõrvalt, ei tea enam kes ma olen jne. Ma lihtsalt tahtsin ja tahan liiga palju, tahan kõike ja tahan selle kuidagi toimima saada. Nii rumal kui see ka poleks, sean ohvriks iseenda.

Mul on hea meel, et üha enam räägitakse ühiskonnas sellest, kuidas peab leidma aega iseendale. See mannaroosa lause: „Ema täidab esmalt enda tassi ja siis tuleb kõik muu.“ Teoorias lihtne, praktikas? Seda teksti kirjutades toimub minu ümber kaos: ehitasin just lapsele valmis parkimismaja, millest rõõmu jagus 15 minutiks, nüüd ta loobib lihtsalt autosid mööda põrandaid, kiusab koera ja ma olen pidanud juba häält tõstma ta peale.

See ongi reaalne elu ja kuigi vahel tundub see magusmõru, siis see on lihtsalt elu ja omas mahlas nii väärtuslik, nii ilus ja nii idülliline. Me kõik peame sellega toime tulema ja leidma oma toimiva süsteemi, mõni kergemalt, teine raskemalt. Aga see ei tähenda, et me oleksime halvad emad, kui me kõigega toime ei tule. Naise roll ühiskonnas ongi tänapäeval minu silmis väga keeruline ja võtnud täiesti uue tähenduse. Mu elu on ju sama tormiline, kui aastaid aastaid tagasi, lihtsalt uues võtmes, mõtlen ma praegu.

Rasedus koduse kahese kõrval

Tänaseks ootan ma teist last, kes peaks juba varsti sündima. Ka teise rasedusega polnud miski lihtne. Teadsime kohe, et tahame lapsi väikese vanusevahega. Aega võttis see ikkagi kaks aastat. Minu kahe triibu saamise lugu on mõnevõrra uskumatu. Kui A oli kahene, tabasid teda palavikurambid. See on kogemus, mida ma ei tahaks, et ükski ema kogema peaks. Ma arvasin, et kaotan oma lapse. Ma veetsin temaga ööpäeva haiglas, mille jooksul tundsin kõige jubedamaid tundeid oma elus, kõige suuremat hirmu oma lapse pärast. Ometigi iga kord kui vetsus käisin, mõtlesin, et huvitav, kus küll mu päevad on? Järsku vetsupotil istudes käis klõps läbi: aga äkki ma olen rase? Kui ma lapsega haiglast koju sain pärast mitut ööpäeva magama olemist tegin testi ja nägin seal kaht triipu.

Mulle ei mahtunud pähe, kuidas saab kaks rasedust nii erinevad olla. Esimest korda rase olles oli mul aeg oma kehaga tegeleda, vaimse poolega, joogas mõnusalt venitada, jalutada pikki kilomeetreid looduses, valmistuda uue ilmakodaniku saabumiseks. Nüüd aga tabasin end täielikust kaosest: ma tahtsin vähemalt mingi koormusega tööd teha, sest minuni tulid nii head pakkumised; mul oli kodus kahene oma soovide ja tahtmistega; päev päevalt läks olemine raskemaks; ma muutusin täielikuks elevandiks ja ei suutnud iseennast peeglist vaadata; mu abikaasa oli pikki päevi ja nädalaid tööd, tugivõrgustik minimaalne; suhe abikaasaga oli üle kivide ja kändude ja pigem väga pingeline. Kuidagi ma olen selle kõik toimima saanud ja jõudnud siia, kus seda kirjutades olen üheksandat kuud rase ja loodan juba varsti hoida süles pisikest preilit.

Sa võibolla mõtled, miks ma seda blogi kirjutan? Mul endal on ka tegelikult üpris vastakad tunded, mis on seotud inimestega, kes jagavad oma isikliku elu. Mõtlen tihti, et miks nad seda teevad? Aga selles kõiges olen ma mitmeid kordi tundnud, et saaks ometigi lugeda ropult ausat kirjutist sellest, kuidas elu päriselt on. Et vahel ongi hullult raske, eriti mis puudutab emaks, naiseks ja iseendaks olemist. Ma tahan kirjutada väga erinevatel teemadel, mis mul on mõttes olnud. Näiteks, kas ma olen oma lapse ära hellitanud; harmooniline paarisuhe laste kõrvalt; oskus olla naine; kuidas mitte süümepiinu tunda laste kõrvalt töötades ja palju muud. Loodan, et tuleb mõnus sõit!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid