Kadunud süütunne

Mindki kõnetas „Süütunne, mis meid kõikjal jälitab”. Tundsin artiklis ära ennast aastaid tagasi, kui suuremad lapsed – praegu 10 ja 11 aastat vanad – olid lasteaiaealised. Minu töökohustuste tõttu olid nad tihti lasteaias viimased ja vabadel hetkedel vanaemaga. Sain aru, et tol hetkel neid üksi kasvatades oli vaja raha teenida, kuid eks ma aastaid maadlesin selle süütundega...

Praegu on meie peres ka kaks pisikest – kaheaastane ja neljakuune. Pärast kolmanda lapse sündi hakkasin kohe meest kõikidesse tegevustesse kaasama: arstilkäigud, beebide võimlemised jms. Algul käisime igal pool koos, mõne aja pärast käis ta lapsega juba ka üksi. Rääkimata ta osalusest öistes söötmistes, mähkmete vahetuses või vannitamises! Isegi kahel nädalasel reisil käisin nii, et mees oli lastega kodus. Sama muster on jätkunud pärast neljanda lapse sündi – me oleme võrdsed lapsevanemad kõikidele lastele.

Mu süütunne on kadunud, sest teadvustan nüüd endale, et minu pere on õnnelik, kui mina olen õnnelik. Ja selleks on vaja ka mul oma tassi täita – kohvitada sõbrannadega, poodelda või minna üksi spaasse. See on olnud minu teadlik töö aastaid, et meie peres valitseks harmoonia ja üksteise mõistmine.

Berit

Veebruar


Ema süda ei valeta

Mul oli hea meel lugeda terviselugu beebi B12-vitamiini puudusest. Mu enda laps tegi samuti selle kõik läbi ja seega läks loetu hinge – tulid meelde kannatused ja võitlused. Tore, et sellest kirjutate. Kahjuks olen ka mina kokku puutunud arstide suhtumisega, et osad beebid nutavadki rohkem ja magavad halvemini. Ei tasu seda kuulata, vaid nõuda B12 kontrolli. Kui ema süda ütleb, et midagi on valesti, peab seda kuulama!

Mai

Märts


Kõnetas kaanest kaaneni

Veebruarikuu number oli tervenisti väga huvitav, mind kõnetasid mitmed lood.

Eriti meeldis lugu lasterikastest peredest, sest unistame mehega ka ise paljulapselisest perest. Oleme poolel teel, kolm last meil juba on! Tänan ka põhjaliku enureesi puudutava artikli eest. Kaht väikest poega kasvatades ma enne ei teadnudki sellest. Hea meel on nüüd kursis olla, mis meid ees võib oodata. Äratundmist leidsin ka Aveli loost, sest nii minul kui ka mu lastel löövad tihti lained üle pea – hea oli meelde tuletada nippe enda ja laste maandamiseks.

Ja muidugi puudutab ka meie peret teema, kuidas hoida laste kõrvalt paarisuhtes maagiat. Eriti huvitav oli lugeda sellest mehe vaatevinklist.

Kirke

Aprill


Minu piibel

Olen Pere ja Kodu andunud lugeja hetkest, kui poolteist aastat tagasi last oodates poes ajakirja sirvisin. Teete väga sisukat, kvaliteetset ja vajalikku ajakirja, mille alati suure huviga kaanest-kaaneni läbi loen. Naljatan sõbrannadele, et sellest on saanud mu piibel.

Sain lapse beebiajal ajakirjast väärtuslikku infot lisatoiduga alustamise kohta ja lohutust imetamismuredele. Üht artiklit lugedes oskasin märgata oma beebi terviseprobleemi, millele õnneks varakult jaole saime. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga isegi reklaamidest leian nippe ja ideid.

Märtsinumbris kõnetas mind enim kaanel oleva Liina Randpere aus ja avameelne jutt rasedusest ja sünnitusjärgsest ajast. Instagrami-ajastul ilustatakse oma igapäevaelu ja paljud naised tunnevad end läbikukkununa, kui nende elu ei vasta sotsiaalmeedia säravatele piltidele. On tähtis, et räägitaks valehäbita ka emadusega kaasnevatest raskustest. Sama oluline on säilitada selle juures Liina moodi eluterve humoorikas hoiak, sest pidev halamine pole edasiviiv jõud.

Liisi

Mai


Ma ei sirvi, vaid naudin

Lapsed magavad, istun elutoas kott-toolis ja loen tüüne rahuga paar päeva tagasi postkastist leitud ajakirja. Ma naudin! Ma ei taha lihtsalt sirvida, vaid olen oodanud hetke, mil saan süveneda ja keskenduda. Loen teiste vanemate lugusid, vaatan võõraste laste pilte, mõtlen inimeste eludele. Me oleme selles kõik koos. See mõjub väga teraapiliselt.

Kristiina

Juuni


Kurjad magnetid

Mind kõnetas pisikese Kirke lugu eluohtlikuks osutunud külmkapimagnetitest. Pärast selle lugemist korjasin kodus kõik magnetid kokku, sest mu väike röövel on juba nii targaks saanud, et kui tahab kusagilt kõrgemalt asju kätte saada, vinnab tooli kohale. Ma ei hakka ootama ega lootma, et äkki meil nii ei juhtu.

Kaari

Juuli


Valus lugemine paarisuhtest

Lugu „Unustasime mehega beebi kõrvalt suhte” oli oi kui valus lugemine! Meil on see teema praegu käsil, lugesin ja vaatasin nagu peeglisse.

Kaks väga tähtsat teemat oli juuninumbris veel: hoolduspered ja sünnitusjärgne depressioon. Lapsi, kes vajavad hooldusperet, on ikka väga palju. Pärast artikli lugemist kallistasin oma last ning luban teda lõputult hoida ja armastada. Aga sünnitusjärgsest depressioonist võiksid rääkida ka ämmaemandad ja perekoolid. Mitte keegi ei tohi oma emotsioonidega üksi jääda ja õnneks on meil Eestis abivõimalusi juba palju.

Kristina

Kummitama jääv kaanelugu

Mind üllatas kogu ajakirja läbiv siiras positiivsus. Oli lugemist valusatel teemadel, oli kerget ja oli kummitama jäävat. Noorema õe Katariina kaaneintervjuu vanema õe Ursulaga oli kui vikerkaarevärviõpetus laste värviraamatus. Sisult lihtne jutt noorest perest, lastest, mitmest kodust, töödest ja tegemistest, mille ridade vahele oli kirjutatud elu oma eheduses. Justkui janukosutus kuumal päeval. Pahvakas õhku, kui seda on enim vaja.

See lugu jäi heas mõttes vaevama. Tundsin pärast lugemist, kuidas meil on meretäis põhjust olla tänulik ja alandlik. Ja et talumatult käituvad võõrad ja/või kallid inimesed meie ümber ongi normaalsus, mida armastada. Sest see ongi elu, milleks oleme siia ilma sündinud. Olge te tänatud!

Vana Veermets

August

Mälestused vanaemast

Mulle läks hinge Maris Kõrvitsa kolumn. Lugesin seda lõpuks täiesti pisarates ja silme eest jooksid läbi hetked oma vanaemaga Saaremaal – metsmaasikate korjamine, ööviiuli otsimine, vikatiga lammastele heina niitmine, männikoorest laevukeste vestmine... Raske haigus viis vanaema meie hulgast juba pea 20 aastat tagasi, aga mälestused on ikka nii eredad.

Mari

September

Harjutasime hoidu 5–10 minuti kaupa

Seekordne ajakiri oli eriti huvitav. Enim pakkus huvi lapse sõime viimine. Meie alustasime pisikese hoiuga, kui laps sai aasta ja kuue kuu vanuseks, ja algus oli ikka raske. Küll mõtlesin, kas panin ta sinna liiga vara või pole hoid see õige. Eriti raske oli kuulata tuttavate jutte: „Esimesel päeval oli mu laps sõimes kaks tundi ja teisel päeval juba üksi täispika päeva.” Minu laps oli nädal aega järjest hoius vaid 5–10 minuti kaupa. Harjutamine oli pikk protsess, kuid tagantjärele näen, et see oli meie puhul ainuõige otsus. Tuleb usaldada ennast ja last ning õpetajaid.

Aili

Julgustust üksikemadele

Nähes esikaanel kirja „14 soovitust, kuidas õpetada last lugema” pidin ajakirja soetama, sest see teekond seisab meil ees. Meeldis ka lugu üksikema uuest armastusest. See on aktuaalne teema – tihti ei julge naised pärast lahkuminekut endale midagi lubada, kartes hukkamõistu. Gerli kaanelugu oli huvitav ja nende perepildid meeletult armsad.

Oktoober

Tervitan uut rubriiki

Uurisin septembrinumbris suure huviga uut rubriiki „Teine laps“. Väikese vanusevahega laste vanemana on hea teiste kogemustest lugeda. Saab mitte ainult nippe, vaid ka kinnitust, et nii käituvad teisedki vanemad lapsed. Armukadedus on loomulik ja millalgi mööduv. Paarisuhet on tõesti raske selles virvarris ülal hoida ja ka vähendada omavahelist nääklemist. Ootan huviga lisalugusid, kuidas seda olukorda teadlikult parandada.

Maris

Uhke vanaema

Pere ja Kodu lugemine teeb kindlasti targemaks! Sain teada, mida tähendavad hüpnosünnitus, afirmatsioonid, mansplainer. Lisaks palju nõuandeid, mida teha nutisõltuvuses ja ämblikehirmu käes vaevlevate lastelastega. Kõige rohkem aga puudutas noorte vanaemade teema. Olen 53aastane ning minu elu õied on 9- ja 7aastane. Ka mind on nendega jalutades emaks peetud ja see on magus kompliment. Pole kunagi põdenud, et lapselapsed mind vanaemaks ja mõnikord „vana Ülleks“ kutsuvad. Vanaema olla on uhke ja hää. Olen väga rahul, et tervist ja energiat praegu nii palju jagub, et saan nendega reisida, käia teatris, näitustel ja batuudil. Viimati võtsime ette pikema rabamatka.

Ülle

November


Puudulikud kiindumussuhted

Oktoobri kaanelugu pani mind mõtisklema emaduse väärtustamise üle meie ühiskonnas. Üsna palju kajastust leiavad lood värskete emade kiirelt vormi saamisest, tööle naasmisest ja rööprähklemisest. Tuleneb see siis hirmust jääda ilma sotsiaalelust, tööalastest võimalustest või muust.

Minul on kahe väikese lapse koduse emana tunne, et sellel hirmul pole pikas plaanis alust. Meil on väga palju, isegi liiga palju noori ja täiskasvanuid, kellel on erinevaid vaimseid probleeme alates ärevusest kuni depressioonini välja. Kui neisse süüvida, jõuame sageli juurteni, mis ulatuvad lapsepõlve, kus on olnud puudujääke kiindumussuhtes. Tänapäevasel muutuste kiirteel on elamise julguseks astuda ree pealt maha ja olla emana oma lapse jaoks päriselt kohal. Kõik muu tuleb su juurde ise, kui seda vaja läheb.

Riina

Detsember


Armas ja eluterve perekond

Väga südamlik oli kaanelugu abielupaar Daniel ja Eleri Viinalassist. Oli tore lugeda osavõtlikust isast, kes oskab rõõmu tunda nii laste kasvatamisest kui ka hinnata oma kaaslast. Ning eriti meeleolukas oli näha, et Daniel ei pea paljuks laste rõõmustamiseks printsessikleidi selga tõmbamist. Kipun arvama, et pole palju neid isasid, kes seda kodus laste lõbustamiseks teeks, veel vähem kaamerasilma ees. Igati inspireeriv ja eluterve suhtumisega perekond!

Tiina

Jaga
Kommentaarid