Otsast lõpuni kurnav rasedus! Ema: tuli välja, et mõned naised iiveldavadki terve rasedusaja – seda kinnitas ka arst ja ämmaemand

Minu üheksa kuud vaheldusid rõõmude ja muredega, nagu oleksin terve aja kihutanud Ameerika mägedel – tohutu õnnetunne ja elevus segatud hirmu ja iiveldusega. Samas rööbastelt maha astumise plaani polnud hetkekski – hoidsin kümne küünega oma toolist kinni ja teeksin sama sõidu läbi ka praegu.

Mäletan juba varasest lapsepõlvest mängukaaslastega poisiks ja tüdrukuks olemise plusse ja miinuseid kokku lugedes levinud ütlust, et poisid peavad suureks kasvades minema sõtta, tüdrukutel tuleb aga tulevikus sünnitada. Mõlemad tundusid ühtviisi hirmsad väljavaated ja muud ei jäänudki üle kui vaid loota, et sõda ei tule. Ema meeldis mängida aga koolieelikuna nii mulle kui ka peaaegu kõikidele teistele sõbrannadele. Seega sai üsna varakult selgeks, et meil, tüdrukutel, pääsu pole.

Mõistagi sai mõne aasta pärast selgeks ka see, et sõttaminek ja laste sünnitamine on omavahel sama võrreldamatud nagu öö ja päev ning hiljemalt ülikooli ajaks olin oma südames kindlalt otsustanud, et ühel hetkel tahan minagi emaks saada. See „üks hetk” oli siis veel aga mõnusalt ohutus kauguses ja nii ma seda järjest kaugemale ja kaugemale tulevikku lükkasingi. Ja mida ma siis kartsin? Vastutust? Seisakut karjääriredelil? Et kaotan kuidagi oma nooruse või vabaduse? Oh ei! Ma kartsin hoopis sünnitust – ikka veel, ka 20, 25 ja 30 aastat pärast seda, kui sõpradega paneelmajade vahel hoovis asja arutatud sai.

Ma poleks osanud mitte mingi hinna eest arvata, et päriselt lapseootele jäädes on sünnitamine minu hirmude nimekirjas vaat et