Täna on mu lastel iga päev lubatud multikaid vaadata. Küll piiratud aja jooksul. Saan kommentaare, et kasutan telekat lapsehoidmisteenusena ja üleüldse! Multikate vaatamine muudab lapsed rumalaks ja on äkki päris õudne vaadata, kuidas nad kivikujudena ekraani passivad.

Üksvahe tegin ise beebipüreesid. Sain kommentaare, et pean end teistest paremaks ja kui ma pole neid köögiviljasid ise kasvatanud, siis kas ma üldse tean, mis mürki ma lapsele sisse toidan?

Läksin üle poest ostetud püreedele. Sain kommentaare, et olen laisk, isegi oma lihasele lapsele ei viitsi ise süüa teha, vaja poest valmiskujul osta. Ja üleüldse! Kas ma tean ikka, mis kahtlased ained nendesse valmispüreedesse ehk peidetud on? Kas ma ei karda neid lapsele sisse sööta?

Andsin suurema õe riided väiksemale. Sain kommentaare selle kohta, kuidas vaene teine laps saab kanda vaid kasutatud riideid. Alati õe varjus. Ilmselt kasvab ta üles kompleksiga, et ta ei väärigi paljut.

Hakkasin ka talle uusi riideid ostma. Sain kommentaare selle kohta, kuidas ma priiskan mõttetult ja kuidas mu ökoloogiline jalajälg ei kannata mitte mingit kriitikat. Mis eeskuju ma lastele oma tarbimiskäitumisega küll annan?

Käisin lastega reisil. Uuriti, miks ma neid solgutan? Kas tahan nende rütmi täiesti sassi ajada? Miks ma vaid endale mõtlen? Ja jumala eest, kes see läheb lastega mägedesse matkama, see on ju...ohtlik!

Käisin reisil lasteta. Uuriti, kuidas ma küll suudan. Kas ma mõtlen tõesti vaid endale?

Lasin lapsel oma kaisus magada. Sain teada, et hellitan ta ära, võtan temalt igasuguse võimaluse iseseisvuda ja loon talle halbu harjumusi.

Ei lubanud lapsel oma kaisus magada. Sain teada, et olen südametu, ei hooli oma lapse tunnetest vaid ainult enda unest.

Iga valiku taga on põhjus

Neid näiteid on lõputult. Vahet pole, kas me räägime sellest, kas ja millist kommi peaks andma, kas tohib öelda, et jõuluvana on päris või mitte. Ükskõik, mis valikuid me vanematena teeme, kuskil on koolkond, kes need kõik maha laidab. Ja mitte ainult omaette puhisedes, vaid võttes oma Kõige Pühamaks Missiooniks selle meile isiklikult selgeks tegemise. Et me teeme valesti. Et me ei tea midagi. Ja tõsi, eriti värske emana ongi palju asju, mida veel ei tea. Asju, mis tulevad läbi katseeksitusmeetodi. On ka põhimõtteid, mis ajas muutuvad. Aga kas emaduses ikka eksisteerib õige ja vale?

Kas pole mitte pigem nii, et iga valiku taga on mingi lugu? Võib-olla sa ei tea, et kuigi mu laps tahab mu kaisus magada, on ta öösiti ka jube rahmeldaja. Tema magab, aga mina ei suuda, sest saan iga kümne minuti tagant jalaga paraja obaduse. Võib-olla sa ei tea, et see tõi kaasa kroonilise magamatuse, mis hakkas mõjutama ka seda, kuidas ma päevasel ajal oma vanemlusülesannetega toime tulin.

Võib-olla sa ei tea, et lastele ehk liiga heldelt multikaid näitav ema on peres ainus, kes leiva lauale toob ja peab seda tegema kodukontorist laste kõrvalt. Võib-olla on multikate näitamise ajal saabuv vaikus ainuke hetk, mil ta saab keskenduda ja tööd teha.

Võib-olla on lasteta reisile läinud paar viimased viis aastat ninapidi oma lastega koos olnud ja teinud kõike võttes arvesse nende soove, ent avastanud end seeläbi hoopiski suhtekriisist?

Kergelt antud hinnangud

Me anname hinnanguid võttes arvesse oma enda isiklikku kogemust ja tõekspidamisi. Arvame, et nii nagu meie teeme on õige. No kujuta nüüd ette, et üle poole aasta vaaritasid ise püreesid, sügavkülma ei saanud enam isegi vanaema peenralt korjatud maasikaid panna ja siis tuleb mingi tegelane nagu muuseas oma tuubidega, mis ta Selverist ostis. Ja isegi vaarikad mahuvad sügavkülma. Vähe ei aja närvi! Või ehitad hommikust-õhtuni sama torni, mille laps iga kahe sekundi tagant pikali paiskab ja ainult unistad sellest, et saaks kasvõi sekundi rahu. Et lugeda või kohvi juua või kasvõi kardinapuud silmitseda. No ja siis sõbranna teatab südamerahus, et on nädala jooksul kolm raamatut läbi lugenud. Ja tal on sinust üks laps rohkem!!! Küsid, kuidas ta seda tegi ja tema kehitab õlgu. „Nendel hetkedel, kui lapsed multasid vaatasid vist." No tere-tore!

Mõnikord on meie valikutel eluliselt sügavad põhjused, mõnikord põhinevad need lihtsalt sellel, et emadena vajame me ka seda aega, mil me korraks sellest rollist välja astume. Teemegi midagi lihtsalt enda jaoks. Ja mulle tundub, et mida rohkem lapsi ühel emal on või mida vanemaks ta saab, seda kergemalt see tuleb.

Ükski ema ei pea mahtuma väljamõeldud raamidesse

Justkui esmakordse emana oleks sisse kodeeritud vajadus ja soov teha kõike õigesti. Ilma tajumata, et kasvatusküsimustes asetseb see õige üsna laial ja hallil alal. Internett ja blogid ja sotsiaalmeedia ja isegi raamatud on täis seda, milline peaks üks ema olema ja mida tegema. Mina neljakordse emana mõtlen täna, et nii võib ju hulluks minna! Ja lõpetadagi stressis ja unepuuduses. Ma tean küll, millest ma räägin.

Ja mina olin ka kunagi see esmakordne ema, kes tahtis nii väga teha õigesti. Kes andis endast kõik, et teha õigesti. Ja sellest hoolimata jagus kamaluga neid, kes lahkelt ütlesid, et tegelikult ikka ei tee küll. Ja jagub tänaseni. Ainult, et tänaseks on mul ükskõik. Ükskõik, sest ma olen aru saanud, et ma ei pea tegema nii või naa selleks, et see sobiks kellelegi kolmandale või mahuks mingitesse raamidesse, mida kuskil raamatus on kirjeldatud. Kõik need raamatud lähtuvad ju keskmisest. Aga kas iga laps või iga ema on kõiges keskmine? Vaevalt.

Täna lähtun ma oma lastest. Täna lähtun ma iseendast. Täna lähtun ma sellest, et meil oleks omavahel hea ja lõbus. Pealegi...ma olen ema - see tähendab, et ma ei saa nii või naa kõikide silmis olla võitja!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid