PERE JA KODU ÕHTUJUTT | Vana haikala ei viitsi enam ja tahab penionile minna

See juhtus ühel veebruaripäeval. Oli erakordselt palav ja tuuletu ilm. Ookeani­lained rullisid laisalt randa ja mereröövlid ei viitsinud isegi röövida, vaid pikutasid tekil ja võtsid päikest. Aga meres polnud lood sugugi hästi. Vana haikuningas ei viitsinud enam.

“Ma olen terve igaviku siin meres valvanud,” hüüdis ta. “Ma tahan pensionile minna ja kohe!”

“Kuhu sul äkki nii tuline kiire on?” porises kuninga nõunik, kes istus nurgas ja luges raamatut.

“Mul on tuleval nädalal jälle juubel,” kostis kuningas hapult. “Ja ma olen tüdinud. Ma ei jaksa enam troonil istuda.”

Kuninga nõunik ohkas, pani raamatu kõrvale ja vilistas. Mererohu vahelt ilmus välja väike haikala­poeg, surfilaud kaenlas.

“Su isa ei viitsi enam,” teatas kuninga nõunik. “Surfamisega on lõpp. Hakka valitsema!”

Väike haikalapoeg jõllitas isa. “Just nüüd, keset hooaega? Ja mida sina siis teed?”

Vana kuningas heitis pilgu kaugusse. “Puhkan,” unistas ta. “Kohe homme istun mitmeks kuuks kiiktooli. Järgmisel aastal võib-olla juba natuke kiigun ka. Ja sina muudkui valitsed.”

“Ei taha,” piiksatas haikalapoeg. “Ma tahan hoopis bändi teha. Ja kala püüda! Ma tahan päevitada ja surfata.”

“Surfata!” müristas nõunik. “See veel puudus. Marss maast lahti ja tööle!”

Haikalapoeg ronis ohates troonile. “Olgu pealegi. Andke kroon siia.”

Vana kuningas torkas pojale krooni pähe ja patsutas teda õlale. “Valitse tublisti! Ma lähen vaatan natuke ringi, troonil istudes polnud mahti õues käia.”

Ta ringutas mõnuga oma kanget keha ja lükkas lossiukse lahti. Kõik oli justkui vanasti, aga hämaram. Vesi ei paistnud läbi. Ta libises uksest välja, aga jõudis vaevu sabaga lüüa, kui miski kõhualust riivas. Hai keeras häiritult ümber. Vees loksus tühi plastpudel. Ta lõi pilgu üles, kus oli alati olnud hele päikesesõõr. Nüüd hõljusid seal sajad tühjad pudelid.

Vana haikuninga süda hakkas pekslema. “See laguneb siin vähemalt nelisada aastat,” ohkas nõunik selja tagant.

“Nelisada aastat?!” hüüdis vana haikuningas. Ta kihutas lossi tagasi, siugjas nagu noorena, ja jäi trooni ette seisma. “Tule ruttu!” hingeldas ta. “Troonil istumisest pole enam kasu. Ja võta teised ka kaasa.”

Ja nii juhtuski, et vana haikuningas, väike haikala­poeg, nõunik ja kõik teised haid tõttasid appi oma kodu päästma. Nad kogusid kokku sadu tühje pudeleid ja toppisid kõik suurde kalavõrku. Ja siis võttis haikalapoeg surfilaua, sõitis sellega kalda äärde ja heitis võrgu kaldale. Rannavalvurid ei näinud üldse surfavat haipoega, aga plasti täis võrku märkasid nad kohe. Nad koristasid rannalt ka muu liival vedeleva prahi. Peagi ilmus rannale merest uus kuhi plasti. Ka selle viisid inimesed ära.

“Kuidas ma varem ei näinud, mis meres toimub,” kostis vana haikuningas, kui nad õhtul hinge tõmbasid. “Lihtsalt istusin troonil ja aeg muudkui läks.”

“Koos tuleme me toime,” lohutas väike haikalapoeg. “Meil kõigil on ühine kodu, mida hoida. Meie maailm.” Plasti hakkas meres tasakesi vähemaks jääma.