Nelja keisrilõikega ema: viimasega otsustasin, et mu beebivabrik ei tööta enam. Lasin end steriliseerida

“Ootasin ärevalt, kui kaua beebi väljavõtmisega läheb. Korraga kuulsin plõksu, vee jooksmist ja siis maailma kõige armsamat heli – oma lapse nuttu. Nuttu, mida ma polnud sünnitustel kordagi varem kuulnud,” kirjutab Signe.

Kõik mu neli last on siia ilma tulnud keisrilõikega. Algas asi sellest, kui esiklaps Gerda (14) pärast 24 tundi tuhusid sünnitusteedesse kinni jäi. Ka teine laps Loora-­Rebeka (11) arvas, et õige tee pole tema jaoks. Kolmanda, Roometiga (6), tehti juba plaaniline keiser. Kolm esimest keisrilõiget toimusid narkoosis ja mul puudus igasugune ettekujutus, kuidas beebi ilmale­tulek välja näeb. Alati oli kõik ühtmoodi: narkoos, ärkamine ja väike beebi. Seniks, kui kolm kuud tagasi sündis mu neljas laps Mattias Olaf (3 k) seljasüstiga. Kõik sünnitused on olnud erinevad tavapärasest, aga mulle endale oli just neljas ehk viimane väga eriline ja uutmoodi.

Mu neljas rasedus kulges algusest saadik üle kivide ja kändude. Kuuendal rasedusnädalal kukkusin libedal teel. Samal õhtul tekkisid tugevad kõhuvalud, mis järele ei andnud. Kui naistearsti vastuvõtule pääsesin, kuulsin, et olen varasemate keisrilõigete tõttu kõrge riskiga rase ja parem, kui püsin terve ootusaja kodus. Sain esimest korda tunda kõiki