Maria blogi: maandusin puhkuselt suure pauguga argipäeva, pesemata pesu ja kodutöödega kemplemise keskele
Eelmise aasta viimasel päeval sattusin nägema internetimeemi sellest, kuidas üks pahalane nimega 2021 juhatab teisele pahalasele nimega 2022 tema töölauda kätte. Peab tunnistama, et alguses tundus see päris naljakas ja irooniline, ent lugedes uudistest, kuidas iga päev keegi sureb, hakkas vaikselt tekkima õud selle ees, mida 2022. aastal meile varuks on...
Aga kas ja mida ma ootan äsjaalanud aastalt? Kui aus olla, siis viimased kaks aastat on mu ootused väga madalale viinud. Kindlasti tuleb jätkata pere koos toimimise rütmi otsinguid. Kui inimesed meie ümber leiaksid tülitsemise ja vihkamise asemel üksmeele, oleks samuti päris tore. Ühiskond on aga nii lõhestunud, et ilmselt jäävad need negatiivsed laengud meid saatma aastateks. Sellest hoolimata tuleb keskenduda perele ja vaimsele tervisele, õpetada lastele empaatiat ja seda, et olgu inimene milline tahes, ta on ikka inimene ja seetõttu inimväärset kohtlemist väärt. Sellised on igatahes minu plaanid!
Tuleb tunnistada, et pühadeperioodi sisse jäänud põgusad pausid nagu näiteks ühine väike suusatripp aitas päris kenasti akusid laadida. Suurem laps oli mäest suuskadega laskumisel väga tubli ja koos issiga vallutasid nad suusanõlvu, kuis jaksaksid. Seejärel sain ka mina üksi suusatama minna. Nii hea oli saada natukene kodust eemale hubasesse rendimajja, et tavapärasest veidi erinevas rütmis kulgeda...
Tagasi koju jõudes muidugi oleks nagu suure pauguga halli argipäeva maandunud! Taas oli vaja virnade viisi pesu pesta ja toidukordi serveerida ning suuremat last kohustuslikku kirjandust lugema sundida. Naljakas küll, aga kõige vähem ootasin kooli algust vist mina! Puhkus koolist oli mulle lapsevanemana äärmiselt oluline ja vajalik. Nüüd aga jätkuvad kemplemised kodutööde sooritamisega ning loodan väga, et tibake pikem puhkus võimaldab tal eelmise vaheajaga võrreldes veidigi valutumalt kooliellu sisse elada.