Aeg saata poeg ajateenistusse? Ema: seda märkab kindlasti, kuidas laps ajateenistuses iseseisvub

Kristi Kuuse on eripedagoog. Kuid käesolev intervjuu ei sünni mitte erivajadustega laste õpetamise teemal, vaid räägib hoopis sellest, milliseid muresid, kahtlusi ja hirme pidi ema süda läbi elama, kui ainus poeg teatas, et soovib oma tuleviku mereväega siduda. Kuna kohe-kohe astuvad sajad noored mehed taaskord ajateenistusse, mistõttu uurisime nii emalt kui pojalt, millised on nende tunded seoses ajateenistusega nii enne kui pärast selle läbimist.

Intervjuu emaga

Kristi, millised tunded valdasid teid enne, kui poeg ajateenistusse siirdus?

Esimene kord, kui mõtlesin põhjalikumalt poja ajateenistusse minemise peale, oli siis, kui ta oli kevadel läbinud arstliku komisjoni ja kätte saanud info, millal ja kus teenistus algab. Ta oli pool aastat varem teada andnud, et soovib ajateenistusse minna ja eelistab seda läbida mereväes. Arstlikus komisjonis selgus, et tal õnnestub mereväkke aega teenima minna.

Kuna maailma oli parasjasti tabanud koroonakriis, siis see tekitas paraja segaduse. Kiiresti tuli kohaneda kehtestatud piirangutega ja oluline oli see, et poeg saaks gümnaasiumi edukalt kaugõppe olukorras lõpetatud. Kui siis suve alguses piiranguid leevendati ja ühiskond taas avati, oli jäänud väga vähe aega ajateenistuse alguseni ja pidime kibekiiresti hakkama ettevalmistusi tegema.

Kuidas tundsite end teenistuse esimestel päevadel-nädalatel?

Poja ajateenistusse minemise hetk oli väga emotsionaalne! See on tavapärane olukordades, kus laps kodust lahkub. Samuti polnud täpselt teada, millal uuesti kokku saame.

Alguses oli muidugi suur tahtmine helistada ja uurida, kuidas läheb ja millega tegeleb ja tagantjärele mõeldes on isegi veidi kummaline mõelda, et ajateenistuse alguses suhtlesime isegi rohkem kui siis, kui poeg kodus elas. Ja siis kujuneski välja rutiin, et nädala sees nagu “tööl” ja nädalavahetus enda päralt. Vahel tundsin küll, et tahaks rohkem infot, hakkasin isegi jälgima Mereväe sotsiaalmeedia kontosid, et saada andis, mida nad seal teevad.

Millised hirmud teile enne poja ajateenistusse minemist olid?

Minul mingeid hirme polnudki, kuna teadsin, et poeg soovib seda — see oli tema jaoks vaheetapp, kus järele mõelda, mida soovib elus edaspidi teha ja ühtlasi proovida, kas meri ja laevad võiks olla tema kutsumus. Olin kindel, et ta saab hakkama ja õpib juurde vajalikke oskusi.

Kuidas poeg teenistuse jooksul muutus?

Ajateenistuse esimeses pooles ma muutusi ei märganud. Mõningane muutus ilmnes siis, kui ta läks NATO missioonile. Minul endal tekkis sisimas küsimus, et kuidas nad seal mere peal toime tulevad, kuidas on suhted ja kas nad peavad kitsastes oludes vastu. Neil polnud ju võimalust maale minna. Ilmselt enamik inimesi ei taluks sellistes kitsastes oludes olemist, eriti noored, kes tahavad maailma avastada. Aga selle kogemuse läbimine andis Siimule hoopis kinnituse, et ta soovib laevanduses tegutseda.

Milline oli teie jaoks kõige meeldejäävam sündmus ajateenistuse ajast?

Minu jaoks oli meeldejäävaim 16. aprill, mil ajateenijate sõbrad korraldasid missioonilt tulnutele vastuvõtu Tallinna lahel. Sõbrad ja lähedased sõitsid Ruhnu Karu nimelisel laeval missioonilt tulnutele vastu. Mul endal ei õnnestunud kohal olla, kuid sain kõike jälgida otseülekande vahendusel. Kõik see toimus varajastel hommikutundidel ja pillimängu saatel.

Põnevad olid ka mais toimunud sõduripäevad, kui erinevad väeüksused üksteisega mõõtu võtsid. Vaatasin huviga sõduripäevadest tehtud videot, loomulikult elasin kaasa mereväele ning jälgisin, kuidas neil läheb.

Mida soovitaksite teistele emadele, kelle pojad on teenistusse minemas? Mida oodata ja kuidas oma last toetada?

Kindlasti soovitan ma suhtuda ajateenistusse positiivselt. Negatiivne meelestatus ei tule kasuks ei siin ega kusagil mujal. Seda tasub võtta kui võimalust uuteks kogemusteks ja oskusteks. Võin kindlalt lubada, et lapsevanemad märkavad kindlasti, kuidas nende laps ajateenistuses iseseisvub. Kindlasti väärtustavad ajateenistuse läbinud rohkem ka koduseid tegevusi ja panustavad nendesse rohkem.

Ajateenistus Eestis

• Ajateenistusse kutsutakse kindlaks määratud aegadel kolm korda aastas: jaanuaris, juulis ja oktoobris. Jaanuaris ja juulis teenistusse kutsutud ajateenijad teenivad 11 ning oktoobris teenistusse kutsutud ajateenijad 8 kuud.
• Ajateenistus algab sõduri baaskursusega (SBK), mille jooksul omandatakse üksiksõduri põhiteadmised ja -oskused. SBK on ühtne kõigile ajateenijatele kaitseväes.
• Pärast SBK lõpetamist asub ajateenija õppima sõjaväelist eriala näiteks jaoülema, autojuhi, parameediku või teistel erialakursustel (EK). Erialaõppes keskendub iga väe- ja relvaliigi üksus oma ülesannete täitmiseks vajalike teadmiste ja oskuste õpetamisele. See tähendab, et kõiki erialasid ei saa omandada ühes ja samas väe- ja relvaliigi üksuses. Näiteks reservrühmaülema ja parameediku erialakursus toimub kaitseväe akadeemias. Pärast erialakursuse läbimist mujal liigub ajateenija tagasi oma üksuse juurde, et värskelt õpitut seal rakendama hakata.
• Sõjaväelise eriala kõrval annab ajateenistus teadmisi, kogemusi ja kutseoskusi, mis tulevad kasuks ka tavaelus. Nii saavad nooremallohvitserid ja reservrühmaülemad väärtusliku juhtimiskogemuse, autojuhikursuse lõpetajad omandavad C-, D- ja E-kategooria mootorsõiduki juhiloa ning parameediku kursuse läbinud võivad hiljem asuda tööle parameedikuna.
• Pärast erialakursust jätkub väljaõpe relva- ja väeliigi allüksuse kursusega (AÜK), mille eesmärk on harjutada koostööd oma sõjaaja üksuses. AÜK-s õpivad ajateenijad tegutsema jao, rühma, kompanii ja pataljoni või nendega võrdsustatud allüksuste koosseisus ühtse meeskonnana. Lisaks oma koduüksuses antavale väljaõppele on võimalik osaleda rahvusvahelise sõjalise koostöö raames NATO ja muudel rahvusvahelistel õppustel.
• Ajateenistus lõpeb õppusega, kus erinevates üksustes väljaõpetatud ajateenijate üksused harjutavad koostööd mitmetes lahinguliikides.
• Ajateenistuse järel arvatakse ajateenijad reservi. Pärast ajateenistust saab astuda Kaitseväe Akadeemiasse või jätkata teenistust elukutselise kaitseväelasena või jätkata vabatahtlikuna Kaitseliidus.

Intervjuu pojaga

Kristi poeg Siim on Eesti sisevete suurima laeva Koit kapten. Kui siseveed jäävabad, saab ta laeva juhtida, muul ajal aga pühenduda laeva hooldamisele. Ajateenistuse läbi Siim mereväes ning osales ajateenistuse käigus NATO 1. alalise miinitõrjegrupi töös miinijahtija Ugandi meeskonnas.

Siim, millised hirmud või ootused olid sinul enne ajateenistust?

Minul mingit hirmu ajateenistusse mineku ees ei olnud, kuna ma tahtsin ise väga sinna minna. Mul oli küll teatud ettekujutus, mida ajateenistus kujutab ja natuke oli ka teadmatust, kuid kodust lahkumisena ma seda ei käsitlenud, kuna teadsin, et mõne kuu pärast olen tagasi ja käin lihtsalt natukeseks ära.

Esimesed seitse nädalat olin maaväes ja nagu kõik teisedki ajateenistusse astunud läbisin oma esimese ajateenistuse perioodi Vahipataljonis. Ootasin väga, et saaksime metsas olla, saada teadmisi maaväe toimimisest ning saada kätte teenistuse jaoks vajalik rutiin. Seda kõike ma ka sain!

Võib öelda, et osaliselt oli ajateenistus minu jaoks nagu kolmeteistkümnes õppeaasta, sest sisaldas suures hulgas õppimist ja uute teadmiste omandamist. Samas oli palju praktilisi ülesandeid, mis toetasid iseseisvumist ja aitasid edasises elus paremini toime tulla.

Paljude jaoks on ajateenistus aeg, mil saab mõelda edasiste valikute peale. Samuti pakub see väga palju erinevaid kogemusi, mistõttu on noortel võimalik ka endale huvi pakkuvat proovida. Soovitan väga suhtuda ajateenistusse positiivselt ja kindlasti läbida koolis ka riigikaitseõpetuse tunnid. Siis saab aimu, mida kaitsevägi ja ajateenistus endast kujutavad ja lihtsam on vastata küsimusele, mida tahaksid ajateenistuses proovida.

Millised müüdid leidsid kinnitust, mis sinu jaoks ümber lükati?

Varasemast olin kuulnud seda, et ajateenijaid pannakse pidevalt proovile ja teenistus tehakse nende jaoks võimalikult keeruliseks. Mina sellele kinnitust küll ei saanud, pigem vastupidi. Ajateenistuses nagu igas teised kohas, kui täidad oma ülesanded korrektselt ja õigeaegselt, siis on kõik hästi. Kui teed valesid asju valel ajal, siis ongi põhjust vastavalt käituda. Esimesel kolmel päeval oli ehk keerulisem, sest kohaneda tuli uue keskkonna ja inimestega ning omandada väga palju uut infot. Aga hiljem oli kohanemine lihtsam ja oskasin infot kiiremini läbi töötada.

Millise pilguga ajateenistusele tagasi vaatad?

Karjäärivaliku osas sain kinnituse, et laevandus on minu jaoks. Samas ei püüdle ma esimese asjana mereväes töötamise suunas, kuna tunnen ennast paremini toimetamas siis, kui saan ise otsuseid vastu võtta ja endale ülesandeid anda.

Kindlasti sain palju väärtuslikke kogemusi juurde ja mingisugustes situatsioonides oskan nüüd asju teistmoodi hinnata ja kaalutletumaid otsuseid vastu võtta. Samuti õppisin, kuidas infotulvast oluline eristada ja ebavajalik kõrvale jätta.

Mida missioonil käimisest õppisid ja mida oleksid tahtnud teisiti teha?

Enamuse missioonile eelnenud puhkuse ajast ma sellele väga ei mõelnud. Küll aga tundsin jaanuari esimesel kolmel päeval kasvavat ärevust. Me ei teadnud ju täpselt, kui pikaks perioodiks ära läheme ning varasemast polnud mul kogemust mitmekuusest laeval olemisest ega ka ühestki missioonist.

Aga kui olin 4. jaanuari hommikul kasarmus ja tegime meeskonnaga viimaseid ettevalmistusi, siis tundsin end täiesti endale loomulikus keskkonnas ja minu sees oli tagasi kindlus, et tahan missioonile minna ja see saab olema väärtuslik kogemus. Olin kindel, et saame hakkama, sest meeskond oli suurepärane. Ma ei mõelnud enam väga sellele, kaua missioon kesta võiks ega sellele, millal saab jälle lähedaste ja sõpradega suhelda.

Su emal olid missiooniga seoses üsna mitmed konkreetsed hirmud ja kahtlused? Kuidas neile tagantjärele vastad?

Jah, 40 meest 50-meetrise laeva peal võib tõesti eemalt vaadates tunduda hea pinnas pingete tekkimiseks. Tegelikult polnud seal aga häda midagi. Meie meeskond oli missioonile mineku eel juba koos toimetanud ja meeskonnatöö tuli hästi välja. Võiks ju eeldada, et kitsastes oludes pikema aja jooksul võiks tekkida tülisid, aga meil nii ei läinud. Erimeelsusi ikka tuli aeg-ajalt ette, aga need tekivad nii siis kui oled koos ühe nädala kui ka siis kolm kuud.

Lähedaste ja sõpradega suhtlemise osas arvasin, et see on piiratum kui see tegelikult oli. See on lihtsalt nii, et maast 20 kilomeetri kaugusel merel levi lihtsalt ei ole. Muidugi tuli ette neid hetki, kui läksime telefoniga tekile ja kontrollisime, et äkki on levi ja saab lähedastele kirjutada, aga ega meil telefone tegelikult pidevalt käepärast polnudki.

Milline on sinu seni kõige meeldejääv sündmus ajateenistusest?

Kindlasti 3. jaanuari õhtu missioonile mineku eel. Ühelt poolt olime põnevil, kuid samas ka ärevil, sest tegemist oli minu esmakordse kogemusega. Samuti on väga hästi meeles see, kui 4 kuud hiljem missioonilt tagasi jõudsime, laevalt maha kolisime ja meeskonnaga hüvasti jätsime. Uurisin siis veel, kas saaksin jätkata missioonil kuni ajateenistuse lõpuni, kuid oli teiste kord missioonile minna.