“Jah, aga majavalvurina temast suurt abi ei ole. Kui meil käisid majas relvadega röövlid, ei osanud ta meid ette hoiatada. Lapsed veel teises toas magasid ja… ah, mis siin pikemalt peatuda.” Perenaine ütleb seda nii muuseas, justkui möödaminnes. Juba on tal suu kõrvuni ja pokaal punast veini täis. Nagu see, et relvastatud mehed tungivad öösel su majja, oleks täiesti tavaline asi...

Eestlanna naeratab viisakalt ja lonksab veini. Korrapealt ei tundu see äsja kogetud päikeseloojang enam üldse erilisena. Mis juhtub, kui ka meie koju tulevad relvastatud röövlid? Korrapealt tunneb ta, et sooviks üle kõige istuda hoopis oma vanaema terrassil. Juua teed ja nautida päikese­loojangut oma kodumaal. Eestimaa päikeseloojangud on imelised, mis sest, et taevas pole nii erkoranž kui siin. Ikkagi on imelised! 

See eestlanna olen mina, Heelia 

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid