Kuigi märkus polnud tehtud minu kohta, olen minagi justnimelt selline töötav ema, kelle kohta eeltoodud kommentaar käia võiks. Mul on kodus 14-aastane koduõppel olev tütar ja tema 5-kuune väikevend. Ja ma pean tunnistama, et minu kodukontor ja välimus, mis klientidele arvutiekraanist vastu vaatab, on tõesti viimase 5 kuu jooksul radikaalselt muutunud. Aga kas tõesti saab seda nimetada saamatuseks? Mina ei soovi anda oma tütrele eeskuju, et sellised väljaütlemised naiste osas on kuidagi sobilikud või et sellist käitumist peab taluma.

Muide, olen töötav ema juba viimased 10 aastat, nüüd teen seda lihtsalt juba kahe lapse kõrvalt. Enne “töötava ema karjääri” olen ma saanud olla ka kodune ema, töötu ema ja lahutatud ema lapsega — kuid kõigis neis rollides olen ma olnud eelkõige hea ema! Minu töö on mulle oluline. Samuti on minu laste vajadused minu jaoks alati prioriteet — viin neid ringidesse ja eraõpetajate juurde, koordineerin koduõpet, käin nendega jalutamas, meil on filmiõhtud, väljasõidud ja palju-palju muud. Töötava emana ei näe ma mitte mingit vajadust tunda häbi, et minu välimus ja minu ümbrus pole hetkel perfektne.

Ma olen täiesti veendunud, et enamuse töötavate emade argipäev näeb üsna sarnane välja nagu mul. Sellegipoolest kutsun ma üles võrdselt aktsepteerima nii töötavaid kui ka koduseid emasid. Sest kõigi elud on erinevad. Naisel on õigus ise otsustada, kuidas ta soovib emadust korraldada ja mõlemad valikud peavad olema ikka võrdselt austatud!

Foto: Rita töötab kogemusnõustajana / KogemusInvestor OÜ

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid