Maria blogi: miks mõeldakse hüvitise saamisest kui millestki alandavast? Andsin taotluse sisse ega tahtnud kuskile häbenema minna

Pere ja Kodu blogija Maria on värskes blogisissekandes kimpus kallinenud elektri börsihindadega. Täpselt nagu tuhanded teisedki leibkonnad, on tema pere kommunaalarved paisunud kolmandiku võrra ja mure toimetuleku pärast üha kasvab. Seejuures ei pelga Maria aga riigi toetust taotleda.

Pidevalt toimub üks kemplemine elektrihindade üle ja mõni istubki nüüd suure hirmu tõttu pimedas ja külmas. Seejuures olen ma aga märganud, et eestlane on liiga uhke, et toetust küsida. Miks ometi? Ma ei mõista, mille tõttu mõeldakse hüvitise saamisest kui millestki alandavast. Ma andsin taotluse sisse ega tahtnud tõesti kuskile nurka häbenema minna.

Kolmandiku võrra suuremad arved

Meie pere jaoks on praegu ülemineku kuu. Sain just nädal tagasi viimase emapalga ja kuna täiskohaga tööl ma ei käi, siis sissetulekud tõotavad järgmisest kuust drastiliselt kukkuda. Viimane elektriarve oli 90€ ja see oli 30€ rohkem kui novembris ehk kolmandiku võrra kõrgem. Tuleb hakata senti veeretama.

Kuna ma olen aga väiksema lapsega 24/7 kodus, siis elektrit meil ikka kulub...

Me ei ole vaesed ega ole ka rikkad. Oleme siiani tarbinud kogu aeg 100% börsipõhist elektrit, kuid meil veab, sest pliit tarbib gaasi ja tuba hoiab soojana kaugküte. Kuna ma olen aga väiksema lapsega 24/7 kodus, siis elektrit meil ikka kulub. Tõsi, need ei ulatu tuhandete eurodeni nagu mõnel 400-ruutmeetrises majas elaval inimesel, kuid ometi oleme pidanud oma 65-ruutmeetrise elamise vannitoas põrandakütte välja lülitama.

Auto jääb seisma, raha kulub toidule

Plaanis on igatahes küsida toetust veel ka jaanuari elektri eest, kuna veebruarist suurendan töökoormust. Lisaks on lootus, et äkki siiski enam selliseid hulle päevi ei näe. Kui taotlus eelmise kuu kulude kompenseerimiseks tuleb kiiresti, saab sel kuul juba kergemini majandada ja kui ei tule, siis hoiame lihtsalt rohkem kokku. Lapsed nälga ei jää, arved maksame ka ära. Auto jääb ehk pikemaks seisma, kuna kütus on kallinenud ja raha rohkem vaja toidule. Samas maa alla me endid ei häbene ja nälga ka ei sure.

Eeldusel, et laps käib iga päev kohal, on toidukulu juba 80€ kuus lisaks kohatasule.

Alternatiiv oleks muidugi minna ka täiskohaga tööle, aga siis peaksin lapse lasteaeda panema ning meie linna kohatasu on riigi kõrgemaid. Lisaks pole last mujale kui erahoidu panna ning naabruskonna erahoidudes on juba pelgalt päevane toiduraha 4€. Eeldusel, et laps käib iga päev kohal, on toidukulu juba 80€ kuus lisaks kohatasule. Seega meie pere jaoks on mõistlikum olla 75% töökoormusega kodustes tingimustes koos lapsega. Nii tekib taas võimalus säästa, et olla valmis veelgi raskemateks aegadeks.