Illimari kolumn | Minuga on lapsed kui eeskujulikud viielised, aga emaga muutuvad pöörasteks tuleharkideks. Miks?

Käisin nädalavahetusel kaugtööl ehk tegin Kesk-Eestis kaks laste metsasünnarit. Mulle täiega meeldib see töö. Istusin varahommikul autosse ja sain pea kaks tundi segamatult omi mõtteid mõelda.

Mitte üks jauramine ega tagapingi kisma ei seganud mind. Ja mõelda vaid, õhtul tagasi sõites ootas mind ees samasugune kahe tunni pikkune luksus. Samas Katu selliseid rõõmu­ovatsioone välja ei näidanud. Kui Katu lastega üksi koju jääb, toimub nimelt üks huvitav fenomen — lapsed panevad täiega hullu!

Hommikustarteriks sobiks näiteks kõvahäälne hambapesust keeldumine. Edasi sobib menüüsse hommikusöögi kõlbmatuks tunnistamine. Ideaalne Katut närvi ajav lõunaoode on kõiki õdesid kaasav kisma mingi eriti tähtsusetu asja pärast. Või ohtralt solvumisega vürtsitatud pubeka stiilis mossitamine, kuna peab õue minema, või kui ei pea, siis selle pärast, et õue ei saa. Ühesõnaga, põhjus pole oluline. Selleks ajaks on Katul närvid viimse piirini viidud. Ta on muidugi