Pere ja Kodu toimetuselt: meie juured on kindlalt siin kinni! Ükskõik, millises maailma otsas parasjagu ei viibiks

Eesti tähistab tänavu juba 104. sünnipäeva ning Pere ja Kodu toimetus mõlgutab sedapuhku mõtteid sellest, mida tähendab olla eestlane ning milles see igaühe jaoks individuaalselt seisneb.

Vabariigi aastapäev diivanil

Ma ei pea end suureks patrioodiks, aga pärast pikemat Eestist äraolekut on alati nii hea eesti keelt kuulda. Vabariigi aastapäeval vaatame telerist selle tähistamist ja sööme midagi traditsioonilist, kasvõi kiluvõileiba. Et tavaliselt on Eesti sünnipäev üks aasta külmemaid päevi, ei pista ma hea meelega siis nina toast välja. Vaba päev ka ju, eriti mõnus diivanil veeta!

Katariina (avapildil)

Südames jään alati eestlaseks

Olles elanud juba kümme aastat välismaal, on eestlus mulle eriti oluline. On mul ju neli last, kellele tahan edasi anda nii oma emakeelt kui ka kodumaa kombeid-kultuuri. Nagu tõestab lugu lk 32, pole see alati võõras kultuuriruumis kerge. Siiski annan endast parima. Nii loeme kodus õhtujuttu pea alati eesti keeles ja multikad mängivad telekast eesti keeles. Sel aastal teevad kaks suuremat last läbi Üleilmakooli programme, mis järgivad Eesti õppekava. Lisaks otsustasime kaks aastat tagasi, et õhtusöögilauas räägime kõik ainult eesti keeles. Siis räägib lastega eesti keeles ka prantslasest abikaasa. Olgugi et kaugel elatud aastaid on kogunenud palju, olen ja jään südames eestlaseks.

Britt

Suitsu­pääsukesed ja lõvid

Mu ema on vene rahvusest ning olen ka ise üles kasvanud Vene kirjanduse, muusika ja (multi)filmikunstiga. Nii pole ma osanud lapsi kasvatades Eesti teemat fookusse võtta. Seda vahvam on, kuidas teised mu vajakajäämise tasa teevad. Kõigist maailma tänusõnadest jääb väheks, et kiita mu põnnide lasteaiaõpetajaid, kelle abiga on nad meisterdanud kümneid suitsu­pääsukesi, rukkililli ja Eesti lippe, oskavad joonistada Eesti vapi lõvisid ning röögivad võidu laulda Eesti hümni – täiesti mööda ja valede sõnadega, aga siiralt ja südamest. Tänu neile on ka minul tekkimas oma Eesti tunne.

Anne

Juured sügaval maas kinni

Olen linnalaps, kuid mu isa on sündinud-kasvanud maal ja tänu sellele on meil maal talumaja koos metsaga. See on koht, kuhu on linnast vahepeal nii hea pageda, koht, mis annab jõudu. Näen, et ka meie laps tunneb seal suurt vabanemist ja huvi n-ö vana Eesti vastu. Usun, et kui juured on kindlalt kuskil kinni, annab see inimesele sisemise kindluse, ükskõik kus maailma otsas ta parasjagu ei viibiks.

Monica