Maria blogi: mis minuga ometi toimub? Kas ma tõesti päris tõsiselt tahan kolmandat last?

Pere ja Kodu püsiblogija Maria on eneselegi ootamatult tõelise beebipalaviku kütkes ega suuda vabaneda mõttest asuda kolmanda lapse saamise nimel tegutsema.

Ma pean tunnistama, et ma ei tea, mis minuga toimub! Mulle tõsiselt meeldib mu töö — eelkõige seetõttu, et see pakub mulle võimalust ennast teostada ja proovile panna. Olen saanud tunnustada nii ülemuselt kui kolleegidelt ja iga tööpäeva algus täidab mind positiivse laenguga. Samas meeldib mulle ka lastega tegeleda ja nendega koos olla, mistõttu olen viimasel ajal avastanud end mõtlemas kolmanda lapse peale.

Kui juba suusad läksid, siis nüüd mingu ka kepid!

Võib öelda, et kohati on lausa selline tunne, et kui juba suusad läksid, siis nüüd mingu kepid ka ehk kui kaks last on olemas, pole ju vahet, kas üks juures või mitte. Mulle tõesti tundub, et kolme lapsega kaasneks midagi eriliselt raskemat kui kahega. Kindlasti väljaminekud suurenevad ja endale aja leidmine tekitab jätkuvalt raskusi, aga see mõte, et kolm armast pisikest hinge, keda nunnutada ja kasvatada — see on nii võimas tunne!

Abikaasa ei tea asjast veel midagi...

Ma pole julgenud veel abikaasale sellest rääkida. Esiteks, kuna me alles leiame oma rütmi kahe lapse vanematena. Ühtlasi suureneb minul peatselt töökoormus ning vaja natuke paremini asju sättida, et kodus töötamine ja lastega tegelemine üheaegselt toimima saaks. Lisaks pole väiksem laps veel teps mitte mähkmetest väljas. Tekib lausa küsimus, miks ma peaks tahtma seda kõike veel kord läbi teha.

Ma ei tea, kas asi on hormoonides, aga mõte, et praegune “beebi” mul viimaseks jääb sellist ahastust, et tahaks kohe järgmise hakkama panna. On ju öeldud, et iga laps sünnib siia ilma oma leivakotiga ehk tegelikult on nii, et hakkama saaksime igal juhul. Nälga ei jääks meist keegi, huviringidest ka loobuma ei pea. Elamistingimused muutuksid natuke keerulisemaks, kuna meil on kolmetoaline korter ja kolme lapsega peaks ideaalis vaatama suuremat elamispinda.

Teine suurem kulu oleks kindlasti auto välja vahetamine. Või kas ikka oleks?

Suurem kodu? Tänan, ei!

Samas pean ausalt tunnistama, et mõte panna pool palka või enamgi vaid selle alla, et oleks katus pea kohal, ei teki üldse isu kusagile mujale kolida. Saab ju kõik lapsed ühte suurde tuppa majutada. Mingi hetk lendavad kõik nagunii majast välja ja siis on mul tühi tuba tühja maja asemel.

Teine suurem kulu oleks kindlasti auto välja vahetamine. Või kas ikka oleks? Praegusesse autosse kolme turvatooli kõrvuti ei pane, aga esmasündinu saab varsti juba 8-aastaseks ning on ammu tundnud huvi, mil tema oma toolist kord välja kolida tohib. Kui teha see vangerdus ära, mahub tagumisele istmele kolm last kenasti ära.

Niiviisi ma siis mängingi siin selle mõttega, et meil võiks veel üks laps peres olla. Kui saaks nüüd vaid julguse kokku võtta ja mehele ka neid mõtteid rääkida…